Jõhvnööbik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Gymnopus androsaceus)
Jõhvnööbik

Taksonoomia
Riik Seened Fungi
Hõimkond Kandseened Basidiomycota
Klass Agaricomycetes
Selts Šampinjonilaadsed Agaricales
Sugukond Omphalotaceae
Perekond Metskõrges Gymnopus
Liik Jõhvnööbik
Binaarne nimetus
Gymnopus androsaceus
(L. : Fr.) J.L. Mata & R.H. Petersen (nom. inval.)
Sünonüümid
  • Marasmius androsaceus
  • Androsaceus androsaceus

Jõhvnööbik (Gymnopus androsaceus, varem Marasmius androsaceus) on metskõrgese perekonda kuuluv seeneliik. See kuulus varem nööbiku perekonda.

Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult 1753. aastal Rootsi loodusteadlane Carl von Linné nime all Agaricus androsaceus. 1838. aastal paigutas Elias Magnus Fries selle nööbiku perekonda (Marasmius). 2004. aastal paigutati see metskõrgese perekonda.

Jõhvnööbik on levinud laialt Holarktises, esinedes muuhulgas Põhja-Ameerikas (USA-s), Põhja-Aafrikas (Marokos) ning Põhja-Aasias (Hiinas, Koreas, Jaapanis). Lisaks on seda leitud Lõuna-Ameerikast Argentinast ja Austraaliast. See on sage peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb seda samuti väga sageli, paiguti massiliselt.[1]

See kasvab okas- ja segametsades, esinedes okstel, puidu- ja kooretükkidel, käbidel ja okastel.[1] Viljakehad esinevad aprillist novembrini.

Jõhvnööbiku viljakeha on õhuke ja pisike. Kübar muudab sõltuvalt niiskustingimustest värvust: märjalt on see tume ja klaasjalt läbipaistev, kuivalt hele ja läbipaistmatu.[1] Kübar on kujult soonelis-vaoline, sageli keskelt süvendunud. Kübar on 3–10 mm lai. Eoslehekesed on värvuselt kollakaspruunid, asetsevad hõredalt ja on jalale kinnitunud. Õhuke jalg on 3–6 cm pikk ja 0,5–1 mm lai. Seeneliha on õhuke, värvuselt punakaspruun ja ilma erilise lõhnata. Eosed on kujult lantsetjad, mõõtmetega 5–8 × 3–4,5 mikromeetrit.[1] Eospulber on valge.

Jõhvnööbik sarnaneb okka-roisknööbikuga, kuid viimane eritab katki hõõrumisel tugevat roisklõhna.

Jõhvnööbik ei ole söödav.[1]

Jõhvnööbik Eestis Järva maakonnas

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Kalamees, Kuulo (2005). 400 Eesti seent. Eesti Loodusfoto. Lk 126. ISBN 978-9985-830-63-5.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]