Glossaatorid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Glosaatorid olid 11. sajandi juristid Itaalias, kes uurisid Justinianuse kodifikatsiooni tekste. Neile oli kõik Corpus iuris civilises kirjapandu õige ja neid võib nimetada ka selle kommentaatoriteks, sest nad analüüsisid ja kommenteerisid Corpus iuris civilise tekste.

Glossa ordinaria käsikirjad

Glossaatorite tegevused[muuda | muuda lähteteksti]

Glossaatorid kirjutasid selgitavaid ja täiendavaid tekste, mida nimetatakse glossideks, siit tuli ka nende endi nimetus: glossaatorid.[1] Nende abil leidis lugeja tee teiste asjassepuutuvate tekstide juurde. Glossidega saavutati nii kunstipärane harmoonia kui ka tõestati vastuolude puudumist. Ette võis tulla ka vastuolusid, kus üks seadus näis olevat teise vastand. Vastuolude tõestamiseks võeti appi juristide tüüpiline eristamine. Nii sai tõestada, et näiliselt vastuolus olevad normid viivad tulemuseni, mis ei ole vastuolus, sest nad käsitlevad eri asju.[2] Glossaatorid lõid Corpus iuris civilise sisemise ühtsuse.

Glossaatorite tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

11. sajandit peetakse ka õigusteaduse renessansi perioodiks. See oli väga oluline Kesk-Euroopa arengule. Keskaegses Euroopas oli renessansijärgne jurisprudents skolastika dialektilist meetodit kasutavaks osaks. Jurisprudentsi rajajateks Euroopas peetaksegi glossaatoreid.[3]

Glossaatorid panid aluse Rooma õiguse õpingutele Euroopas, mil üksikisikute ja riikide omavahelised kaubandussuhted elavnesid, mis omakorda viitas arenenud õigussüsteemi vajadusele. Kas nad olid mures nende suundumuste või õiguslike vajaduste pärast, igatahes tekitas see arutlusi. Nende arutelud olid pigem akadeemilised kui praktilised.[4]

Glossaatorite kõrval on oluline mainida ka postglossaatorite ehk konsiliaatorite ehk kommentaatorite koolkonda, kes 13. sajandi teisel poolel järgnesid glossaatoritele ning tegutsesid peamiselt 14.–15. sajandil. Postglossaatorid uurisid lisaks Rooma õigusele ka kanoonilist õigust ja Itaalia statuute, püüdes neid kõiki kokku sulatada ühte tervikusse. See aga tõi kaasa teadustöö kvaliteedi languse, mis väljendus selles, et kommentaatorid ei uurinud Rooma õiguse algseid tekste, vaid nende juurde kirjutatud glosse. Tähtsamad postglosaatorid olid Bartolo da Sassoferrato ja Baldus de Ubaldis. [1]

Glosaatorite koolkonnal ei olnud suurt tähtsust eraõiguse arenemisel. Glossaatorite tegevuse tulemus oli pinna loomine ius commune jaoks, teadusel põhineva õiguskultuuri loomine.[5]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Elmar Ilus (2005). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Penikoorem. Lk 54–55. 
  2. Hans Hattenhauer (2007). Euroopa õigusajalugu. Tallinn. Lk 279. 
  3. Raul Narits (2007). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura. Lk 217–218. 
  4. The Editors of Encyclopaedia Britannica See Article History. "Legal glossator". Encyclopedia Britannica. Kasutatud 06.03.2018.
  5. G. Mousourakis (2012). Fundamentals of Roman Private Law. Saksamaa: Springer. Lk 83.