Bartolo da Sassoferrato

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Bartolo da Sassoferrato
Bartolo da sassoferrato.jpg
Sündinud 1313
Venatura, Marche, Itaalia
Surnud 13. juuli 1357
Perugia, Itaalia
Rahvus itaallane
Teaduskarjäär
Töökohad Õigusteaduse professor, jurist

Bartolo da Sassoferrato (ladina Bartolus a Saxoferrato; ka Bartolus de Saxoferrato; 1313 Venatura Sassoferrato lähedal, Marche13. juuli 1357 Perugia) oli itaallasest jurist, kes õpetas Perugias õigusteadust. Ta oli postglossaator ja keskaja üks tähtsamaid õigusteadlasi.

Ta õppis Barolos ja Bolognas ning uuris ja tõlgendas Justinianuse koodeksit (Codex Justinianust), mis anti välja 6. sajandil Justinianus I valitsemise ajal. Bartolo koos mõttekaaslastega alustas ius commune kujundamist, mida kasutati ka Hispaanias, Portugalis ja Saksamaal.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Bartolo da Sassoferrato sündis arvatavasti 1313. aasta lõpul Sassoferato lähedal Venatura külas.

Ta alustas oma õpinguid Perugia ülikoolis ja liikus edasi Bologna ülikooli, kus ta 1334. aastal promoveeriti doktoriks. Alates 1339. aastast õpetas ta iseseisvalt, algul Pisa ülikoolis, siis Perugia ülikoolis. Seal sai ta 1348. aastal aukodaniku tiitli. Keiser Karl IV nimetas Bartolo 1355. aastal oma nõunikuks. Perugia ülikoolis olid tema õpilasteks Baldus de Ubaldis ning tolle vennad Angelus ja Petrus. Bartolo suri 13. juuli 1357. aastal 43-aastasena Perugias, olles juba eluajal saavutanud suure lugupidamise.

Bartolo alustas koos mõttekaaslastega ius commune kujundamist, mida kasutati nii Hispaanias, Portugalis kui ka Saksamaal.[1]

Aastal 1355 sai Bartolusest Saksa-Rooma riigi keisri Karl IV saadik, saades seega suuremad õigused ja isikliku vapi.[1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Bartolo oli keisritruu, koostades glosside viitestiku Keiser Heinrich II (Karl IV vanaisa) seaduste kohta. Heinrich oli aastal 1313 välja andnud seadused majesteedivastaste kuritegude kohta (crimen laesae maiestatis) ning lasknud lisada Corpus iuris civilise juurde. Need olid viimased seadused, mis hilisantiigi kogumikku juurde lisati. Hoolimata lühikesest eluajast pärandas Bartolo järeltulevatele põlvedele mahuka teose, mis ei sisalda üksnes Corpus iuris civilisw kõigi osade kommentaare, vaid ka palju traktaate üksikküsimuste üle (sealhulgas ka kuulus kirjutis jõeõigusest: De fluminibus seu Tyberadis) ning üle 300 arvamusavalduse. Ta arendas uusi õigusideid, näiteks tingimuste tagasiulatuv mõju või rahvusvaheline era- ja karistusõigus.

Bartolo tegeles ka riigiõiguse küsimustega, iseäranis kuulub tema teos De regimine civitatis poliitiliste teooriate ja rahvasuveräniteedi ajaloo juurde.

Bartolo kirjutatud on varaseim heraldika käsitlus Tractatus de insigniis et armis, mis avaldati 1356. aastal ning mis kirjeldab nii vappide tähendusi kui ka nende kasutust.[2][3]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Hilisemate ius commune juristide iseloomulikuks lugupidamise väljenduseks on lause nemo bonus iurista nisi bartolista 'keegi ei ole hea jurist, kui ta ei ole bartolist' (s.t Bartolo järgija).

Bartolo ei mõelnud välja küll uusi õigusteaduslikke meetodeid, küll aga saavutas kommentaaride uue kvaliteedi tõttu suure kuulsuse ja nimetuse "juristide vürst".

Itaalia teatris tähistab nimi Bartolo jäiga ja pedantse juristi koondkuju.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Bartolus of Saxoferrato". Encyclopaedia Britannica, 2001.
  2. Francesco Maiolo (2007). Medieval Sovereignty: Marsilius of Padua and Bartolus of Saxoferrato. The Netherlands: Eburon Academic Publisher. Lk 217-233. 
  3. "Heraldry".