Baldus de Ubaldis

Allikas: Vikipeedia
Baldo degli Ubaldi

Baldus de Ubaldis (it Baldo degli Ubaldi, hüüdnimi Baldo) (2. oktoober 1327 Perugia28. aprill 1400 Pavia) oli Itaalia õigusteadlane, Bartolus de Saxoferrato õpilane, kes õpetas õigust Bologna, Perugia, Pisa, Firenze, Padova ja Pavia ülikoolis. Ta oli Saxoferrato järel üks tähtsamaid postglossaatorite koolkonna esindajaid.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Baldus de Ubaldis põlvnes õilsast Perugia aadlisuguvõsast. Tema isa oli meditsiiniprofessor ning tema vennad Angelus ja Petrus olid samuti õigusteadlased.[1][2]

Balduse sünnidaatumi suhtes ei ole kindlust, kuid enamasti pakutakse selleks aastat 1327. Ka tema õpingute ning akadeemilise karjääri algusajast on vähe teada. Igal juhul on Bartolus de Saxoferrato olnud tema õpetajaks.

17aastasena sai Baldusest õigusteaduste doktor, kes õpetas aastatel 1344–1347 Bologna ülikoolis õigusteadust.[3]

Alates 1347. aastast tegutses Baldus professorina Perugia ülikoolis ning alates 1390. aastast Pavias, kus ta ka suri. Vahepeal tegutses Baldus nii Pisa (1357–1358), Firenze (1358–1364) kui ka Padua (1376–1379) ülikooli juures.[2]

Tema õpilaste seas olid tema vend Angelus, Paulus de Castro, kanonistid Petrus de Ancharano ja Pierre-Roger de Beaufort (hilisem paavst Gregorius XI).[2]

Oma õpetlaskarjääri kõrval töötas Baldus ka praktikuna, kirjutades arvamusavaldusi konkreetsete õigusküsimuste kohta. Ta töötas advokaadi, kohtuniku ja oma kodulinna Perugia välissaadikuna.

Baldus suri 1400. aastal, arvatavasti marutõppe oma sülekoera hammustuse tagajärjel.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

Baldus uuris ja tõlgendas mitte üksnes Rooma õiguse, vaid ka kanoonilise ning lääniõiguse tekste. Libri feudorumi (Langobardi lääniõiguse kogumik) kommentaarid kuuluvad Balduse menukamate teoste hulka.

Balduselt pärinevad mahukad, kuid kohati lünklikud digestide ja Justinianuse koodeksi kommentaarid, samuti Tres libri ning paavst Gregorius IX dekretaalide (nn Liber Extra) kommentaarid.[1]

Peale selle koostas Baldus üle 3000 arvamusavalduse, millest üle 2500 sisaldub ühes trükitud kogumikus. Lisaks veel arvukalt traktaate üksikküsimuste kohta.

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Baldus de Ubaldis on oma õpetaja Bartolus de Saxoferrato kõrval üks kuulsamaid Itaalia postglossaatoreid.[1]

Tema filosoofilist haridust ning teoreetiliste arutluste kalduvust tõstetakse tihti esile. Balduse omapära on mitte üksnes kiitust toonud (Baldus kui keskaegsete juristide filosoofiline juht), vaid ka laitvat mainimist, nagu ta oleks mõningasele spekulatiivsusele kalduv.

Baldusel on oluline panus eri õigusvaldkondades, eriti kaubandusõiguses, aga ka karistusõiguses ning avalik-õiguslikes küsimustes. Balduse mõju ius commune arengule on olnud märkimisväärne. Tema teoseid on sageli trükitud ning kasutatud kuni 19. sajandini. Balduse portreed on hilisemal ajal kujutatud Perugia ülikooli diplomitel.

Baldus de Ubaldis oli Saxoferrato üks kõige silmapaistvamaid ja andekamaid õpilasi. Baldusel ei olnud mitte niivõrd tugevad ja originaalsed mõtted, kuivõrd tal oli suurepärane mälu ning ta valdas skolastilisi meetodeid. Kuulsaks sai ta mõtete selguse ja andekuse tõttu süstematiseerimise alal. Ta töötas kohtunikuna, advokaadina, jurist-konsultandina. Koostas Pavia linna statuudid (kohalikud õigusaktid). Baldus suri 28. aprillil 1400. aastal.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 M. Stolleis (1995). Juristen. Ein biographisches Lexikon. Von der Antike bis um 20. Jahrhundert. München: C.H.Beck. Lk 58.
  2. 2,0 2,1 2,2 M. Stolleis (1995). "Juristen. Ein biographisches Lexikon. Von der Antike bis um 20. Jahrhundert". C.H.Beck.
  3. I.V. Getman-Pavlova (2008). "The Sources of the International Private Law; Theory: Italian Postglossator Baldi de Ubaldi". Law: J. St. U. Higher Sch. Econ. 13.
  4. I.V. Getman-Pavlova, The Sources of the International Private Law; Theory: Italian Postglossator Baldi de Ubaldi, 2008 Law: J. St. U. Higher Sch. Econ. 13 (2008).http://heinonline.org/HOL/P?h=hein.journals/pravo2008&i=141