Georges de La Tour
| Georges de La Tour | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
13. märts 1593 Vic-sur-Seille (Lotringi hertsogkond) |
| Ristitud | 14. märts 1593 |
| Surnud |
30. jaanuar 1652 (vanus 58) Lunéville |
| Amet | maalikunstnik, arhitekt joonestaja |
| Stiil | žanrimaal, religioosne maal |
| Liikumine | karavadžism |
Georges de La Tour (ristitud 14. märts 1593 Vic-sur-Seille, Lotring – 30. jaanuar 1652 Lunéville, Lotringi hertsogkond) oli prantsuse 17. sajandi maalikunstnik. Teda peetakse üheks omapärasemaks Caravaggio järgijaks.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Georges de La Tour ristiti 14. märtsil 1593 Lotringis asuvas Vic-sur-Seille's pagari Jean de La Touri ja Sybille Méliani pere seitsmest lapsest teisena. Teda võib pidada tõeliseks provintsielanikuks, kuna ta töötas teadaolevalt kogu elu Lotringis.[1] Kunstniku sünnilinn Vic oli üks katoliikluse kantsidest vastamisi ümbruskonnas kanda kinnitava protestantlusega, ka La Touri perekond oli katoliiklik.[2]
Kunstniku lapsepõlv möödus sünnikohas. Esmase kunstihariduse sai La Tour tõenäoliselt 1605-1610 Nancys, kus töötasid samal ajal ka Jacques Bellange ja Claude Israël.[2] Ka on võimalik, et ta käis õppimas linna tuntuima maalija Claude Dogoz’ ateljees Vicis.[3]
Nagu tema kaasaegsetele kombeks, käis La Tour pärast õpinguid reisil Itaalias. 1616. aastal naasis ta Vici.[2] 1620. aastatel külastas kunstnik pea kindlalt Madalmaid, kus ta tõenäoliselt Caravaggio stiiliga tutvus.[4]
1617. aastal abiellus Georges La Tour Lotringi hertsogi hõbesepa tütre Diane Le Nerfiga. La Touri kui pagari poja jaoks pidi see abielu olema soodne ja tõi kaasa kunstniku tõusu sotsiaalsel redelil. 1620. aastal koliti naise kodulinna Lunéville’i, ühte Lotringi hertsogkonna jõukamatest linnadest, kus La Tour elas elu lõpuni.[2]
Georges de La Tour ja Diane Le Nerf said kokku kümme last, kellest täiskasvanuikka jõudsid poeg Etienne ja tütred Claude ning Chrétienne. Teise pojana 1621. aastal sündinud Etienne’ist sirgus kunstnik, kellega Georges de La Tour koostööd tegi.[2]
1620. aastaks sai La Tour Lunéville’is meistriks. Arhiiviandmete põhjal näib, et ta oli oma karjääris rahaliselt nii edukas, et äratas kaaslinlastes kadedust. Teda peeti linna ainsaks professionaalseks maalijaks. 1631. aastal möllas Lunéville’is katk, varsti pärast seda sai linnast Lotringi vabadusvõitluse keskus Prantsuse okupatsiooni vastu.[3]
1633. aastal vallutas Louis XIII Nancy ja tema seal resideerumise ajal esitleti talle La Touri maali “Püha Sebastian”, mis kuningale muljet avaldas.[3] Antoine Augustin Calmet’ (1751) kohaselt oli töö nii täiuslik, et kuningas olevat oma magamistoast kõik teised maalid eemaldada lasknud, et vaid La Touri teos seinal ripuks.[2]
Lotringis muutus olukord aina pingelisemaks ja tellimusi tuli kunstnikule üha vähem. 1638. aastal süüdati ja rüüstati Lunéville’i linn, milles hävis suurem osa La Touri varasemast loomingust.[2]
1639. aastal sai La Tourist kuningas Louis XIII õukonnamaalija ja ta pälvis tiitli peintre ordinaire du roi. On võimalik, et sel perioodil otsis ta raskete poliitiliste olude eest õnne kodukandist kaugemalt ja ehk isegi Pariisist.[3]
1642. aastal pöördus kunstnik taas Lunéville’i. Sel ajal valitses piirkonda hertsog de La Ferté-Senneterre, kelle soov oli, et Lunéville’i linn annaks talle mõned La Touri teosed. Kunstnik kasutas olukorda ära ja rikastus, küsides aina kõrgemaid hindu.[3]
Georges de La Tour suri oma karjääri tipus olles Lunéville’is 30. jaanuaril 1652 pandeemiasse, milles hukkus ka tema naine Diane.[2]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Georges de La Tour oli üks olulisematest Caravaggio järgijatest Prantsusmaal, kelle mõju jõudis temani hollandi kunstnike kaudu nagu Gerard van Honthorst või Hendrick Ter Brugghen.[1] Ta on kuulsaks saanud oma küünlaga valgustatud öiste stseenidega, mis olid eelkõige filosoofilise ja religioosse sisuga. La Touri loomingut iseloomustavad kompositsiooni monumentaalsus, vähesed figuurid, müstilisus ja meditatiivne keskendunud meeleolu.[5] Caravaggio loomingu detailsusele vastupidiselt oli tema maalide tegevustik äärmiselt üldistatud.[4]
Kronoloogilised andmed La Touri loomingust on nii vähesed, et tema stiililist arengut pole võimalik täpseteks järkudeks jagada.[3] La Tourilt on teada kaks dateeritud tööd: "Püha Peetruse pisarad" (1645) ja "Püha Peetruse salgamine" (1650).[2][3] Georges de La Touri tähtsaimad kliendid olid Lunéville’i ja Nancy kodanlased.[5] Varastes töödes kujutas La Tour enamasti alamklasside elu ja tema stiil viitab Nancys tegutsenud Jacques Callot’ ja Jean LeClerci mõjule.[1][6] La Tour oli seotud tolleaegse katoliku ringkonnaga.[6] Enamik tema hilisematest maalidest on religioossetel teemadal ja oletatavasti seotud frantsisklaste ordu taassünniga.[2]
On alust arvata, et 1620. aastatel puutus La Tour kokku Caravaggio loominguga. "Püha Hieronymuse" omapärasest naturalistlikust käsitlusest järeldub, et tõenäoliselt ei puutunud ta otseselt kokku Caravaggio enda ja tema Itaalia koolkonnaga, vaid hoopis Caravaggio Hollandi järgijatega. Lähim eeskuju on leitav Ter Bruggheni teostest, näiteks 1621. aastal maalitud nelja evangelisti maalisarjast, mida La Tour võis näha oma esimesel Madalmaade reisil, külastades teiste hulgas Utrechti. La Touri selle aja loomingule on iseloomulik savi meenutav ihu, rõhk kuivadele kortsudele ja detailne figuurikujutus. Sellest perioodist on ka maal "Muusik".[6]
1630. aastatel jätkas La Tour endiselt karavadžioliku naturalismi vaimus, ent hakkas maalima öiseid stseene valgustatud ühe valgusallikaga, milleks oli tavaliselt küünlaleek. Edaspidi kasutas La Tour seda meetodit pea kõigis oma töödes. See on teiseks seoseks Hollandi Caravaggio järgijatega, kes olid just sellise valguskäsitluse meistrid. "Püha Peetruse pisarate" ja "Puusepp püha Joosepi" soojad vaskjad toonid viitavad Honthorsti loomingule, millega La Tour võis tutvuda oma teisel Madalmaade reisil 1639-42, kui märkmed tema Lunéville’is viibimisest puuduvad.[6] Lisaks hakkas ta tegevustikku oluliselt üldistama: teostel on enamasti üksainus figuur.[1] Sellest perioodist on teiste hulgas "Iiob ja tema naine".[6]
Oma loomingutee lõpus muutus Georges de La Touri valguskäsitlus aina isiklikumaks ja omapärasemaks. La Tour pöördus täielikult ära oma varasemast kirjeldavast ja detailsest kujutamisviisist. Tema teoste tegelased on nüüd kahandatud justkui geomeetrilisele tasandile, mille tulemuseks on monumentaalsus, millele pole teiste Caravaggio järgijate seast võrdset. Viimasesse järku kuuluvad näiteks "Püha Peetruse salgamine", "Püha Irene koos haavatud püha Sebastianiga" ja "Vastsündinu".[6]
Georges de La Touri karavdžioliku naturalismi tõlgendus on rahulik ning ei jäljenda Caravaggio detailikäsitlust. Ta üldistab vormid ülima lihtsuseni ja jätab välja kõik ebavajaliku – dünaamilisuse ning vägivalla. La Touri maalid on oma vaikuses ja tardumuses nõnda mõjuvad, et seda on kujutavas kunstis keeruline mujalt leida.[6] Peale Calmet’ Georges de La Touri ülistava märkuse 1751. aastal vajus kunstniku looming 20. sajandi alguseni unustusse.[2]
Georges de La Tourile iseloomulik valguskäsitlus, valguse-varju mängud ja monumentaalsus muudavad ta üheks omapärasemaks Caravaggio järgijaks. La Touri maalide lihtsus, eriline koloriit ja vaikne, mõtlik õhustik on mõjuvad ka tänapäeval. Teda peetakse üheks olulisemaks prantsuse 17. sajandi maalikunstnikuks.
Galerii[muuda | muuda lähteteksti]
"Maarja Magdaleena", u 1640. Õli lõuendil, 117 x 92 cm. Los Angeles County Museum of Art, Los Angeles.
"Muusik", 1631-1636. Õli lõuendil, 162 x 105 cm. Musée des Beaux-Arts, Nantes.
"Unenägu", u 1640. Õli lõuendil, 93 x 81 cm. Musée des Beaux-Arts, Nantes.
"Vastsündinu", u 1650. Õli lõuendil, 76 x 91 cm. Musée des Beaux-Arts, Rennes
"Ennustaja", 1632-1635. Õli lõuendil, 102 x 124 cm. Metropolitan Museum of Art, New York.
"Kirpu tappev naine", u 1645. Õli lõuendil, 120 x 90 cm. Musée Historique, Nancy.
"Püha Hieronymus", 1630. aastad. Õli lõuendil, 157 x 100 cm. Musée de Grenoble, Grenoble.
"Iiob ja tema naine", 1630. aastad. Õli lõuendil, 145 x 97 cm. Musée Départemental des Vosges, Épinal.
"Püha Irene koos haavatud püha Sebastianiga", u 1640. Õli lõuendil, 166 x 129 cm. Berliin, Staatliche Museen.
"Püha Peetruse salgamine", 1650. Õli lõuendil, 120 x 160 cm. Musée des Beaux-Arts, Nantes.
"Puusepp püha Joosep", u 1645. Õli lõuendil,137 x 101 cm. Musée du Louvre, Paris.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 192-193.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Thuillier, Jacques (1973). Tout l'œuvre peint de Georges de La Tour. Paris: Flammarion. Lk 83-84.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 (1978). Phaidon encyclopedia of art and artists. Oxford: Phaidon. Lk 376-377.
- ↑ 4,0 4,1 Stokstad, Marilyn (2005). Art history. Upper Saddle River (N.J.): Pearson/Prentice Hall. 2. trükk. Lk 744-745.
- ↑ 5,0 5,1 (2008). Barokk : arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 418.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Blunt, Anthony (1953). Art and architecture in France 1500 to 1700. Harmondsworth [etc.]: Penguin Books. Lk 177-178.