George Boole

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
George Boole
George Boole color.jpg
Boole, 1860 paiku
Täisnimi George Boole
Sündinud 2. november 1815
Surnud 8. detsember 1864 (49-aastaselt)
Abikaasa(d) Mary Everest Boole
Regioon Lääne filosoofia
Ajastu 19. sajandi filosoofia
Koolkond arvutamise matemaatilised alused
Valdkonnad matemaatika, loogika, matemaatika filosoofia
Mõjutajad
Tema poolt mõjutatud
tänapäeva arvutiteadlased, Jevons, De Morgan, Keynes, Peirce, Johnson, Shannon, Shestakov


George Boole (hääldus [bu ː l]; 2. november 1815 – 8. detsember 1864) oli suuresti iseõppinud inglise matemaatik, filosoof ja loogik, kes töötas lühikest aega matemaatikaõppejõuna Queen's College'is Corkis Iirimaal. Ta töötas diferentsiaalvõrrandite ja algebralise loogikaga ning on tuntud loogikaalaste tööde "Loogika matemaatiline analüüs" (1847) ja "Mõtlemise reeglid" (1854) autorina. Boole'i loogikat peetakse informatsiooniajastu alustalaks. [1]

Varajased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Boole'i maja ja kool aadressil Pottergate 3 Lincolnis

Boole sündis Inglismaal Lincolnshire'i krahvkonnas Lincolnis kingsepp[2] John Boole seeniori (1779–1848) ja Mary Ann Joyce'i [3] pojana. Ta sai põhikoolihariduse ning teda õpetas isa, kuid pere majandusraskuste tõttu ta rohkem akadeemilist haridust ei saanud.[4] On võimalik, et William Brooke, raamatumüüja Lincolnis, aitas tal ladina keelt õppida. On samuti võimalik, et ta õppis seda Thomas Bainbridge'i koolis. Nüüdiskeeli õppis ta igal juhul ise [5]. Kusjuures, kui kohalik ajaleht avaldas tema ladinakeelse luuletuse tõlke, süüdistas üks õpetlane teda petturluses põhjendusel, et ta ei olnud sellisteks saavutusteks võimeline. [6] 16-aastaselt sai Boole'ist oma vanemate ja kolme noorema õe toitja, hakates tööle nooremõpetajana Doncasteris Heigham'si koolis [7]. Ta õpetas lühikest aega ka Liverpoolis.[8]

Greyfriars Lincolnis, kus asus Mehaanikainstituut

Boole õppis Lincolnis Greyfriarsis mehaanikainstituudis (Mechanics Institute), mis asutati aastal 1833[5][9]. Edward Bromhead, kes teadis John Boole'i selle instituudi kaudu, aitas George Boole'il soetada matemaatikaraamatuid[10] ja ta sai St Swithini kiriku pastori George Stevens Dicksoni poolt Sylvestre François Lacroix' matemaatilise analüüsi teksti [11]. Ilma õpetajata kulus Gerorge'il matemaatilise analüüsi omandamiseks mitu aastat.[8]

18-aastaselt asutas Boole Lincolnis oma kooli[12]. Neli aastat hiljem, pärast Robert Halli surma, võttis ta üle Halli Akadeemia Waddingtonis Lincolni lähedal. Aastal 1840 kolis ta tagasi Lincolni, kus ta juhtis internaatkooli[8]. Boole sidus ennast otsekohe Lincolni Topograafilise Ühinguga, oli selle komitee liige ja esitles 30. novembril 1841 oma teadustööd „Polüteismi alguse, progressi ja kalduvuste kohta, eriti iidsete egiptlaste ja pärslaste seas ja kaasaegses Indias".[13]

Boole'ist sai seal väljapaistev ja austatud isiksus.[14] Ta võttis osa tööaja lühendamise kampaaniast (Early Closing Association) [5]. Edmund Larkeni ja teistega moodustas ta aastal 1847 majalaenu seltsi (Building society)[15]. Ta oli seotud ka tšartisti Thomas Cooperiga, kelle naine oli Boole'i sugulane.[16]

Autahvel maja peal Lincolnis

1838. aastast alates luges ning suhtles Boole sümpaatsete Briti akadeemikutega juba rohkem. Ta õppis algebrat sümboolsete meetodite vormis nii palju kui neid sellel ajal tunti, ning hakkas teadustöid välja andma. [8]

Õppejõud Corkis[muuda | muuda lähteteksti]

Boole'i staatust matemaatikuna tunnustati aastal 1849, kui ta sai Iirimaal Corkis Queen's College'i (tänapäeval University College Cork (UCC)) peamiseks matemaatikaprofessoriks. Ta kohtus seal oma tulevase naise, Mary Everestiga, aastal 1850, kui Mary oli parajasti oma onu, kreeka keele professorit John Ryalli külastamas. Nad abiellusid 1855. aastal.[17] Boole säilitas sidemed Lincolniga, viies seal läbi koos E. R. Larkeniga prostitutsiooni vähendamise kampaaniat. [18]

Autasud ja auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Boole'i autasustati Keithi medaliga Edingburghi Kuningliku Seltsi poolt aastal 1855 [19] ning talle määrati tiitel Fellow of the Royal Society aastal 1857.[11] Ta pälvis LL.D. aukraadi Dublini ülikoolist ja Oxfordi ülikoolist.[20]

Boole'i hauakivi Blackrockis Corkis Iirimaal
Boole'ile pühendatud vitraažakna osa Lincolni katedraalis
Boole'i akna all asuv mälestustahvel Lincolni katedraalis

Teadustööd[muuda | muuda lähteteksti]

Boole'i esimene avaldatud teadustöö kandis pealkirja "Researches in the theory of analytical transformations, with a special application to the reduction of the general equation of the second order" ("Uurimused analüütiliste transformatsioonide teoorias, erilise rakendusega teist järku võrrandi lihtsustamisele"). See avaldati Cambridge'i matemaatika teadusajakirjas (tänapäeval The Quarterly Journal of Pure and Applied Mathematics) 1840. aasta veebruaris (2. väljaanne, nr. 8, lk 64–73) ja sellest algas sõprus Boole'i ja Duncan Farquharson Gregory, ajakirja toimetaja vahel. Tema töid leidub poolesajas artiklis ja mõnes eraldi väljaandes.[21][22]

Aastal 1841 avaldas Boole mõjusa töö varajase invariandi teooria kohta.[11] Ta pälvis selle eest Londoni Kuningliku Seltsi medali aastal 1844 teosega "Üldise analüüsimeetodi teemal". See oli lisandus lineaarsete diferentsiaalvõrrandite teooriasse, liikudes konstantsete koefitsientide juurest, mille kohta ja oli juba artikli kirjutanud, muutuvate koefitsientide juurde. [23] Innovatsioon operatsioonilistes meetodites tähendab tunnistamist, et operatsioonid ei pruugi olla kommutatiivsed.[24] Aastal 1847 avaldas Boole sümbolloogika kohta oma esimese töö "Matemaatiline loogikaanalüüs" [25].

Diferentsiaalvõrrandid[muuda | muuda lähteteksti]

Boole tegi oma eluajal matemaatilistel teemadel kaks süstemaatilist uurimust. "Diferentsiaalsete võrrandite uurimus"[26] ilmus 1859. aastal ning aasta hiljem ilmus "Treatise on the Calculus of Finite Differences",[27] mis oli eelmise töö järg.

Analüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1857 avaldas Boole uurimuse "On the comparison of Transcendents, with Certain Application to the Theory of Definite Integrals",[28] milles ta uuris ratsionaalse funktsiooni jääkide summat. Teiste tulemuste seas tõestas ta võrrandi, mida kutsustakse nüüd Boole'i identity'ks:

Iga reaalarvu ak > 0, bk, ja t > 0 korral.[29] Selle võrrandi üldistused mängivad olulist rolli Hilberti transformatsiooni teoorias.[29]

Sümbolloogika[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1847 avaldas Boole trükise "Loogika matemaatiline analüüs". Hiljem pidas ta seda oma loogikasüsteemi vigaseks esituseks ning soovis, et tööd "Mõtlemise reeglid" peetaks tema vaadete õigeks väljenduseks. Vastupidi üldisele arvamusele ei soovinud Boole kritiseerida või olla vastu Aristotelese loogika põhipritsiipidele. Pigem soovis ta seda süstematiseerida, anda sellele vundamendi ja selle rakendusvõimalusi suurendada.[30] Boole'i esimest seotust loogikaga alustas debatt kvantifikatsiooni kohta, mis käis Sir William Hamiltoni, "predikaadi kvantifikatsiooni" teooria toetaja, ja Boole'i pooldaja Augustus De Morgani vahel. Viimane neist oli ühe, tänapäevase nimega, De Morgani duaalsuse versiooni edasiviija. Boole'i tegevus selles arutelus oli lõpuks tunduvalt sügavamale ulatuv ja mõjusam kui kummagi vaidluspoole oma. [31] See pani aluse "loogikaalgebra" traditsioonile. [22]

Tema paljude innovatsioonide seas on tema wholistic reference'i printsiip, mille võttis hiljem kasutusele, ilmselt iseseisvalt, Gottlob Frege ja loogikud, kes tegelevad standardse esimest järku loogikaga. 2003. aastal väljaantud artiklis [32] on tehtud süsteemne võrldus ja kriitiline analüüs Aristotelese loogika ja Boole'i loogika kohta; samuti paljastab ta wholistic reference'i tähtsuse Boole'i loogikafilosoofias.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

1864. aasta novembri lõpus kõndis Boole läbi vihmatormi oma kodust Lichfieldi Cottage'is Ballintemple'is[33] ülikoolini, kokku peaaegu 5 kilomeetrit, ning pidas loengu märgades riietes.[34] Varsti pärast seda jäi ta haigeks ja tal tekkis kopsupõletik. Kuna tema naine uskus, et ravimid peaksid olema haiguse põhjusega sarnased, viis ta oma mehe voodisse ja valas ta üle ämbrite viisi veega, kuna märgus põhjustas ta haiguse.[34][35][36] Boole'i seisund muutus halvemaks ning 8. detsembril 1864 [37] suri ta palavikust põhjustatud pleuraefusiooni.

Ta maeti Iirimaa kiriku kalmistule, mille aadress on St Michael's, Church Road, Blackrock (Corki eeslinn). Sealses kirikus on ka tema mälestustahvel.[38]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Boole'i büst Corki ülikoolis

Boole'i algebra on tema järgi nimetatud, samuti ka Boole'i kraater Kuul. Märksõna "Bool" tähistab kahendmuutuja andmetüüpi mitmetes programmeerimiskeeltes, Pascal ja Java teiste seas kasutavad aga tähistamiseks nime "Boolean".[39] Raamatukogu, maaalune loengusaalikompleks ja Boole'i Informaatikauuringute Keskus (Boole Centre for Research in Informatics)[40] Corki ülikoolis on tema järgi nimetatud. Tee Boole Heights, mis asub Bracknellis Berkshire'is, on tema järgi nimetatud.

Mälestusüritused 21. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal oli George Boole'i 200. sünniaastapäev. Selle tähistamiseks tõi Corki ülikool kokku Boole'i austajad üle terve maailma, et tema elu ja pärandit mälestada.

Ülikooli George Boole 200[41] projekt sisaldas üritusi, akadeemilisi konverentse Boole'i pärandi teemal digitaalajastul. Samuti anti välja Desmond MacHale'i 1985 biograafia The Life and Work of George Boole: A Prelude to the Digital Age. [42]

Otsingumootor Google tähistas tema 200. sünniaastapäeva 2. novembril 2015 oma Google Doodle'i algebralise ümberkujundamisega.[43]

Litchfield Cottage'is Ballintemple'is Corkis, kus Boole veetis oma viimased kaks eluaastat, asub mälestustahvel. Tema varasemat elupaika Grenville Place'i tänaval renoveeritakse ning tänu Corki ülikooli ja Corki linnavalitsuse koostööle muudetakse see George Boole'i Innovatsioonimajaks. Linnavalitsus sai õigused sellele majale Derelict Sites Acti kaudu. [44]

Väärtushinnangud[muuda | muuda lähteteksti]

Boole'i vaadetest kirjutatakse neljas teoses: "The Genius of Sir Isaac Newton"; "The Right Use of Leisure"; "The Claims of Science"; ja "The Social Aspect of Intellectual Culture".[45] Esimene neist avaldati aastal 1835, kui Charles Anderson-Pelham, 1. Yarborough' Earl andis üle Newtoni büsti Lincolni Mehaanikainstituudile.[46]

Kuigi tema biograaf Des MacHale kirjeldab Boole'i kui "agnostiline deist",[47][48] luges Boole palju kristliku sisuga raamatuid. Ühendades oma huvid matemaatika ja teoloogia vastu, võrdles ta kristlikku kolmainsust ruumi kolme dimensiooniga ning talle meeldis Heebrea nägemus ühtsest Jumalast. Boole mõtles judaistliku religiooni pooldajaks hakata, kuid lõpuks olevat ta siiski valinud unitarismi. Boole oli "uhkustava" skeptitsismi vastu. Selle asemel pooldas ta uskumist, et elul on kellegi kõrgema intelligentse looja seatud eesmärk.[49] Lisaks väitis ta nägevat "rikkalikult tõendeid intelligentse looja" jaoks ning järeldas, et "selle maailma käekäik ei ole maha jäetud juhuse ja muutumatu saatuse hooleks".[50][51]

Raamatu "Mõtlemise reeglid" 13. peatükis kasutab Boole'i näiteid Baruch Spinoza ja Samuel Clarke väidetest. See sisaldab märkusi loogika ja religiooni vahelise suhte kohta, kuid neid on vähe ja neist on raske aru saada.[52] Tuleb välja, et Boole oli häiritud, kui avalikkus suhtus raamatusse vaid kui matemaatilisse tööriistakasti:

George sai hiljem oma rõõmuks teada, et Newtoni eakaaslasel Leibnitzil oli loogika alustest sama arusaam. De Morgan sai muidugi mõista päriselt aru sellest valemist; ta aitas ju Boole'il seda raamatut kirjutada. Herbert Spencer, Jowett ja Robert Leslie Ellis said samuti aru, ma usun; ja ka mõned teised, kuid pea kõik ülejäänud loogikud ja matemaatikud ei pannud tähele asjaolu, et see raamat pidi heitma valgust inimmõistuse loomusele/../[53]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1855 abiellus ta Mary Everestiga (George Everesti nõbuga), kes kirjutas hiljem mitu haridusteemalist teost, mis põhinevad tema mehe põhimõtetel.

Neil sündis viis tütart:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Who is George Boole: the mathematician behind the Google doodle". The Sydney Morning Herald.
  2. "John Boole". Lincoln Boole Foundation. Vaadatud 6. November 2015. 
  3. Chisholm, Hugh, ed.. (1911). Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press. 
  4. C., Bruno, Leonard (2003) [1999]. Math and mathematicians : the history of math discoveries around the world. Baker, Lawrence W. Detroit, Mich.: U X L. p. 49. ISBN 0787638137. OCLC 41497065. 
  5. 5,0 5,1 5,2 Hill, p. 149; Google Books.
  6. C., Bruno, Leonard (2003) [1999]. Math and mathematicians : the history of math discoveries around the world. Baker, Lawrence W. Detroit, Mich.: U X L. pp. 49–50. ISBN 0787638137. OCLC 41497065. 
  7. Rhees, Rush. (1954) "George Boole as Student and Teacher. By Some of His Friends and Pupils", Proceedings of the Royal Irish Academy. Section A: Mathematical and Physical Sciences. Vol. 57. Royal Irish Academy
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 "MacTutor History of Mathematics Archive". ("George Boole").
  9. Society for the History of Astronomy, Lincolnshire.
  10. Edwards, A. W. F.. "Bromhead, Sir Edward Thomas French". Oxford Dictionary of National Biography (online ed.). Oxford University Press. 
  11. 11,0 11,1 11,2 "Stanford Encyclopedia of Psychology". ("George Boole").
  12. George Boole: Self-Education & Early Career University College Cork
  13. A Selection of Papers relative to the County of Lincoln, read before the Lincolnshire Topographical Society, 1841–1842. Printed by W. and B. Brooke, High-Street, Lincoln, 1843.
  14. Hill, p. 172 note 2; Google Books.
  15. Hill, p. 130 note 1; Google Books.
  16. Hill, p. 148; Google Books.
  17. Ronald Calinger, Vita mathematica: historical research and integration with teaching (1996), p. 292; Google Books.
  18. Hill, p. 138 note 4; Google Books.
  19. "Keith Awards 1827–1890". Cambridge Journals Online. Vaadatud 29. November 2014. 
  20. Ivor Grattan-Guinness, Gérard Bornet, George Boole: Selected manuscripts on logic and its philosophy (1997), p. xiv; Google Books.
  21. A list of Boole's memoirs and papers is in the Catalogue of Scientific Memoirs published by the Royal Society, and in the supplementary volume on differential equations, edited by Isaac Todhunter. To the Cambridge Mathematical Journal and its successor, the Cambridge and Dublin Mathematical Journal, Boole contributed 22 articles in all. In the third and fourth series of the Philosophical Magazine are found 16 papers. The Royal Society printed six memoirs in the Philosophical Transactions, and a few other memoirs are to be found in the Transactions of the Royal Society of Edinburgh and of the Royal Irish Academy, in the Bulletin de l'Académie de St-Pétersbourg for 1862 (under the name G. Boldt, vol. iv. pp. 198–215), and in Crelle's Journal. Also included is a paper on the mathematical basis of logic, published in the Mechanic's Magazine in 1848.
  22. 22,0 22,1 Witold Marciszewski (editor), Dictionary of Logic as Applied in the Study of Language (1981), pp. 194–5.
  23. Andrei Nikolaevich Kolmogorov, Adolf Pavlovich Yushkevich (editors), Mathematics of the 19th Century: function theory according to Chebyshev, ordinary differential equations, calculus of variations, theory of finite differences (1998), pp. 130–2; Google Books.
  24. Jeremy Gray, Karen Hunger Parshall, Episodes in the History of Modern Algebra (1800–1950) (2007), p. 66; Google Books.
  25. George Boole, The Mathematical Analysis of Logic, Being an Essay towards a Calculus of Deductive Reasoning (London, England: Macmillan, Barclay, & Macmillan, 1847).
  26. George Boole, A treatise on differential equations (1859), Internet Archive.
  27. George Boole, A treatise on the calculus of finite differences (1860), Internet Archive.
  28. Boole, George (1857). "On the Comparison of Transcendents, with Certain Applications to the Theory of Definite Integrals". Philosophical Transactions of the Royal Society of London 147: 745–803. JSTOR 108643. doi:10.1098/rstl.1857.0037. 
  29. 29,0 29,1 Cima, Joseph A.; Matheson, Alec; Ross, William T. (2005). "The Cauchy transform". Quadrature domains and their applications. Oper. Theory Adv. Appl. 156. Basel: Birkhäuser. pp. 79–111. MR 2129737. 
  30. John Corcoran, Aristotle's Prior Analytics and Boole's Laws of Thought, History and Philosophy of Logic, vol. 24 (2003), pp. 261–288.
  31. Grattan-Guinness, I.. "Oxford Dictionary of National Biography (online ed.)". ("Boole, George"). Oxford University Press.
  32. Corcoran, John (2003). "Aristotle's Prior Analytics and Boole's Laws of Thought". History and Philosophy of Logic, 24: 261–288. Reviewed by Risto Vilkko. Bulletin of Symbolic Logic, 11(2005) 89–91. Also by Marcel Guillaume, Mathematical Reviews 2033867 (2004m:03006).
  33. "Dublin City Quick Search: Buildings of Ireland: National Inventory of Architectural Heritage". 
  34. 34,0 34,1 Barker, Tommy (13. juuni 2015). "Have a look inside the home of UCC maths professor George Boole". Irish Examiner. Vaadatud 6. November 2015. 
  35. C., Bruno, Leonard (2003) [1999]. Math and mathematicians : the history of math discoveries around the world. Baker, Lawrence W. Detroit, Mich.: U X L. p. 52. ISBN 0787638137. OCLC 41497065. 
  36. Stanford Encyclopedia of Philosophy
  37. "Encyclopædia Britannica".
  38. "Death-His Life-- George Boole 200". 
  39. P. J. Brown, Pascal from Basic, Addison-Wesley, 1982. lk 72
  40. "Boole Centre for Research in Informatics". 
  41. "George Boole 200 – George Boole Bicentenary Celebrations". 
  42. Cork University Press
  43. "Who is George Boole: the mathematician behind the Google doodle". Sydney Morning Herald, 2. november 2015.
  44. "Boolean logic meets Victorian gothic in leafy Cork suburb". 
  45. 1902 Britannica article by Jevons; online text.
  46. James Gasser, A Boole Anthology: recent and classical studies in the logic of George Boole (2000), p. 5; Google Books.
  47. International Association for Semiotic Studies; International Council for Philosophy and Humanistic Studies; International Social Science Council (1995). "A tale of two amateurs". Semiotica, Volume 105. Mouton. p. 56. "MacHale's biography calls George Boole 'an agnostic deist'. Both Booles' classification of 'religious philosophies' as monistic, dualistic, and trinitarian left little doubt about their preference for 'the unity religion', whether Judaic or Unitarian." 
  48. International Association for Semiotic Studies; International Council for Philosophy and Humanistic Studies; International Social Science Council (1996). Semiotica, Volume 105. Mouton. p. 17. "MacHale does not repress this or other evidence of the Boole's nineteenth-century beliefs and practices in the paranormal and in religious mysticism. He even concedes that George Boole's many distinguished contributions to logic and mathematics may have been motivated by his distinctive religious beliefs as an "agnostic deist" and by an unusual personal sensitivity to the sufferings of other people." 
  49. Boole, George. Studies in Logic and Probability. 2002. Courier Dover Publications. p. 201-202
  50. Concluding remarks of his treatise of "Clarke and Spinoza", as found in Boole, George (2007). An Investigation of the Laws of Thought. Cosimo, Inc. Chap . XIII. p. 217-218. (Original work published 1854)
  51. Boole, George (1851). The claims of science, especially as founded in its relations to human nature; a lecture, Volume 15. p. 24
  52. Grattan-Guinness and Bornet, p. 16; Google Books.
  53. Boole, Mary Everest Indian Thought and Western Science in the Nineteenth Century, Boole, Mary Everest Collected Works eds. E. M. Cobham and E. S. Dummer, London, Daniel 1931 pp.947–967
  54. "Family and Genealogy – His Life George Boole 200". Georgeboole.com. Vaadatud 7. märts 2016. 
  55. Smothers In Orchard in The Los Angeles Times v. 27 February 1909.
  56. `My Right To Die´, Woman Kills Self in The Washington Times v. 28 May 1908 (PDF); Mrs. Mary Hinton A Suicide in The New York Times v. 29 May 1908 (PDF).

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]