Georg III (Anhalt-Dessau)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Georg III
Georg III

Georg III (15. august 150717. oktoober 1553) oli Askania dünastiast Anhalt-Dessau vürst. Pärast aastat 1544 sai temast esimene Anhalt-Plötzkau vürst.

Georg oli Anhalt-Dessau vürsti Ernst I ja tema naise Margarethe kolmas (kuid teine täiskasvanueani elanud) poeg.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast oma isa surma aastal 1516 päris ta koos vendade Johanni ja Joachimiga Anhalt-Dessau vürstkonna (esialgu oli nende ema regendiks).

Oma sugulase, Merseburgi piiskopi Adolfi abiga ülendati Georg aastal 1518 seal kanoonikuks ja ta astus Leipzigi Ülikooli, kus teoloog Georg Helt Forchheimist sai tema "sügavalt armastatud õpetajaks".

Aastal 1524 pühitses Adolf Georgi preestriks. Et olla paremini ettevalmistatud luterlike uskumuste vastu, tegi ta põhjalikud piibli, kirikuisade ja kiriku ajaloo uuringud. Äärmuslikud emotsionaalsed pinged ja süümepiin, milleni tema uuringud ta viisid, põhjustasid vägivallahaiguse, mis jättis talle oma märgi ülejäänud eluks. See oli alles pärast tema ema surma (28. juuni 1530), kui ta tegi rahu oma usuliste veendumustega; Augsburgi riigipäeval aastal 1530 liitusid nii Georg kui ka tema vennad protestantidega.

Pärast esimest evangeelset missat Dessaus Suurel neljapäeval aastal 1534 külastas Georg piirkonna kirikuid, tehes võimalikult vähe muudatusi kiriku tavades tema loomuliku kalduvuse kohaselt ja Martin Lutheri nõustudes. Rahu huvides püüdis ta aastal 1538 ära hoida Lutheri traktaadi "Magdeburgi piiskopi vastu" (Wider den Bischof zu Magdeburg) avaldamist.

Aastal 1544 nimetas Merseburgi toomkiriku protektor Moritz oma venna Augusti administraatoriks, kuid kuna viimane ei olnud vaimulik, määras Moritz Georgi "usuasjade koadjuutoriks". Sel aastal otsustasid tema ja ta vennad oma Anhalt-Dessau vürstkonna ametlikult jagada; Georg sai Plötzkau.

Oma uues koadjuutori rollis jätkas Georg koos äsja Merseburgi toomkiriku palvevennaks nimetatud Antonius Musaga otsekohe kõigi toomkiriku kihelkondade külastamist, näidates üles suurt kannatlikkust, taktitunnet ja sallivust. Järgnevalt pidas ta nõu Moritzaga tulevase liturgiaga seoses, mis vastavalt tema ettepanekutele ning Merseburgi ja Meißeni konsistooriumide arutelude tõttu viidi ametlikult lõpule Altzellas aastal 1545. Sellest alates kutsus Georg toomkiriku vaimulikke kaks korda aastas kokku sinodile Merseburgi toomkirikus. Ta pani need conciones synodicae Philipp Melanchthoni poolt talle seatud piiridesse. Paljudest jutlustest, mida ta toomkirikus esitas, on vaid vähesed säilinud. Need on mõõdukad ja selged.

Kui puhkes Schmalkaldeni sõda, vaatamata tema jõupingutustele seda vältida, sai Georg oma katuse alla põgeneva Camerariuse ja tema perekonna. Ta kaitses ka Jonast, kes oli langenud Saksi Moritza viha alla, ja püüdis vaimulikke tagasi hoida "kahtlaste ja kergemeelsete sõnade eest, mis võisid olla ebakõla põhjuseks". Kuigi ta "vihkas" Augsburgi interimit, arvas ta, et peab abistama Leipzigi interimi ettevalmistamisel, et välistada veelgi halvemaid tulemusi. Aastal 1549 nõuti toomkapiitli poolt Merseburgi piiskopiks keisri kandidaati Michael Heldingki. Tema saabumiseni jätkas Georg piiskopkonna administreerimist. Luterliku usutunnistuse tugevdamiseks nii kindlaks kui võimalik enne ähvardavat tormi avaldas ta nüüd oma võimsad jutlused "Valeprohvetitest" ja "Kristuse keha ja vere õigest sakramendist", mis mõlemad olid suunatud Rooma ja protestantlike usufanaatikute vastu. Hiljem erustus ta oma Anhalti valdustesse. Reisides sageli Warmsdorfi, jätkas ta seal jutlustamist, ja kui kord võimalus anti, püüdis ta vahendada Osianderi vaidlust.

Ta suri vallalisena pärast pikka haigust ning Melanchthon koostas tema epitaafi. Tema siiras vagadus, õrnus ja rahuarmastus, tema heasoovlikkus ja teenindusvabadus, kõik need andsid talle austava epiteedi "vaga" või "jumalakartlik". Tema teoloogia oli sama mis Lutheril.