Fernando Agüero
Fernando Bernabé Agüero Rocha (11. juuni 1920 Managua – 28. september 2011 Managua) oli Nicaragua poliitik, koos liberaalide Roberto Martínez Lacayo ja Alfonso Lovo Corderoga kolmanda Nicaragua valitseva hunta (Junta Nacional de Gobierno) liige aastail 1972–1973 (hiljem asendas teda Edmundo Paguaga Irías). [1]
Taoline triumviraat oli võimul, tagamaks Anastasio Somoza Debayle võimulejäämist, kuna põhiseadus ei lubanud tal kohe teise ametiaja järel uuesti kandideerida.
Poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Fernando Agüero tegutses algul arstina. Poliitikasse jõudis ta Leóni Ülikoolis õppides, kui protesteeris Somozade diktaatorliku valitsemisviisi vastu. Seejärel suundus ta maapakku ja töötas New Yorgis oftalmoloogina. 1960. aastatel sai temast aga karismaatiline jutlustaja. Poliitilistelt vaadetelt oli ta konservatiiv ja juhtis Nicaragua konservatiivset parteid.
Aastal 1966 ühines ta opositsiooniliikumise ühisprojektiga, mille eesmärk oli esitada Anastasio Somoza Debaylele üks vastaskandidaat. Selleks sai Fernando Agüero. 22. jaanuaril 1967 ajasid valitsusväed Avenida Rooseveltile kogunenud Agüerot toetavad meeleavaldajad relvadega laiali. Hukkus ligi 200 inimest; vaid USA relvajõudude sekkumine peatas rahvuskaardi rünnaku Grand Hotelile, kus meeleavaldajad varju otsisid.[2] Hilisemad päevad olid täidetud Somoza jõudude eest pagemisega, valimiskampaanias Fernando ei osalenud. 5. veebruaril toimunud valimiste tulemusel sai Somoza 74% häältest, vastasjõudude liit 24% häältest.[3]
Anastaso Somoza Debayle ees seisis nüüd probleem: tema teine ametiaeg oli lõppemas, kuid põhiseadus ei lubanud tal uuesti kandideerida. Aastal 1971 sõlmis ta Fernando Agüeroga nn Kupia Kumi tehingu (miskiito keeles tähendab see ühte südant), kus lepiti kokku edasises ühises tegutsemises. Aastal 1972 andis ta võimu ametlikult üle kolmest mehest huntale, kuigi sisuliselt jäi ta võimule edasi.[4] Võimu üle andes seadis Somoza tingimuseks, et triumviraat koostab uue põhiseaduse, mis jõustub aastast 1974 (ehk siis valimiste aastast).
23. detsembril 1972 purustas maavärin Nicaragua pealinna Managua ja võim läks eriolukorra tingimustes üle rahvuskaardile, mida juhtis Anastasio Somoza. Taoline võimukaotus rikkus Agüero meelest pakti põhimõtteid ja ta astus ametist tagasi. 1. detsembril 1974 sai Somoza taas presidendiks.[5]
Kui Anastasio Somoza Debayle aastal 1979 võimult kukutati, oli Agüero sunnitud maalt lahkuma. Ta elas Miamis, sellal kui tema rantšo konfiskeeriti. Ta toetas aktiivselt Contrate liikumist.[6]
Aastal 1990 tagastati talle tema rantšo.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Nicaragua worldstatesmen.org
- ↑ El Nuevo Diario, 21. juuni 2004 Con Fernando ando, con Agüero muero...
- ↑ La Prensa 22 jaanuar 2007 Cuando corrió la sangre sobre la Avenida Roosevelt
- ↑ Clemente Guido Martínez: Historia del poder ejecutivo de Nicaragua, 1527–2007. Lea Grupo Editorial, 2007, ISBN 978-99924-77-07-6, lk. 146; 197.
- ↑ Michael Krennerich: Wahlen und Antiregimekriege in Zentralamerika. Eine vergleichende Studie. Leske und Budrich, Opladen 1996, ISBN 3-8100-1706-X, Lk. 198.
- ↑ Sandinista-Contra Meeting Begins With Accord on Temporary Truce New York Times, 22 märts 1988
| Eelnev Anastasio Somoza Debayle |
Triumviraat 1. mai 1972 – 1. märts 1973 |
Järgnev Alfonso Lovo Cordero, Roberto Martínez Lacayo, Edmundo Paguaga Irías (Triumviraat) |