Edmundo Paguaga Irías

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Edmundo Paguaga Irías (15. juuni 1923 Ocotal1. juuli 2008 Ocotal) oli Nicaragua poliitik, koos liberaalide Roberto Martínez Lacayo ja Alfonso Lovo Cordero ga kolmanda Nicaragua valitseva hunta (Junta Nacional de Gobierno) liige aastail 19731974. [1] Taoline triumviraat oli võimul, tagamaks Anastasio Somoza Debayle võimulejäämist, kuna põhiseadus ei lubanud tal vahetult teise ametiaja järel uuesti kandideerida.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Edmundo Paguaga Irías oli poliitilistelt vaadetelt konservatiiv. XX sajandi kuuekümnendatel aastatel sai temast parlamendi liige.

Aastal 1972 oli Anastasio Somoza Debayle ees probleem: tema teine ametiaeg oli lõppemas, kuid põhiseadus ei lubanud tal uuesti kandideerida. Nii andis ta võimu ametlikult üle kolmest mehest huntale, kuigi sisuliselt jäi ta võimule edasi.[2] Võimu üle andes seadis Somoza tingimuseks, et triumviraat koostab uue põhiseaduse, mis jõustub aastast 1974 (ehk siis valimiste aastast).

23. detsembril 1972 purustas maavärin Nicaragua pealinna Managua ja võim läks eriolukorra tingimustes üle rahvuskaardile, mille juhiks oli Anastasio Somoza. Taoline võimukaotus rikkus konservatiive esindanud Fernando Agüero meelest pakti põhimõtteid ja ta astus ametist tagasi. Edmundo Paguaga Irías asus tema asemele. Taolised manöövrid viisid sisuliselt selleni, et konservatiivide partei kujunes Somoza käepikenduseks. Edmundo Paguaga Irías kandideeris valimistel, kus 748,985 häält sai Anastasio Somoza ( kokku anti 815,758 häält).[3] 1. detsembril 1974 sai Somoza taas presidendiks.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nicaragua worldstatesmen.org
  2. Clemente Guido Martínez: Historia del poder ejecutivo de Nicaragua, 1527–2007. Lea Grupo Editorial, 2007, ISBN 978-99924-77-07-6, lk. 146; 197.
  3. Hazel Smith: Nicaragua: self-determination and survival. London, Pluto Press, 1993
  4. Michael Krennerich: Wahlen und Antiregimekriege in Zentralamerika. Eine vergleichende Studie. Leske und Budrich, Opladen 1996, ISBN 3-8100-1706-X, Lk. 198.
Eelnev:
Alfonso Lovo Cordero, Roberto Martínez Lacayo, Fernando Agüero (Triumviraat)
Triumviraat
1. märts 19731. detsember 1974
Järgnev:
Anastasio Somoza Debayle