Euroopa Kolledž

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on üleeuroopalisest ülikoolist; Tartu ülikooli õppeasutuse kohta vaata Tartu Ülikooli Euroopa Kolledž

Euroopa Kolledž (pr k „Collège d'Europe“) on eraõiguslik kõrgkool, kus saab jätkata haridusteed Euroopa õpingute magistriprogrammis. Kolledži loomise idee pärineb Hispaania riigimehelt Salvador de Madariagalt, kes 1948. aasta Haagi kongressi järel käis välja mõtte rajada kolledž, kus saaksid koos elada ja õppida paljude maade üliõpilased.[1] Tema ettepanekut toetasid paljud Euroopa liidrid ja Euroopa Liidu rajajad, näiteks Konrad Adenauer, Winston Churchill, Jean Monnet, Robert Schuman, Paul-Henri Spaak, Alcide De Gasperi jt. Kolledž asutati 1949. aastal Belgias Brugge linnas, eesmärgiks “süvendada Lääne-Euroopa rahvaste vahelist solidaarsust ja vastastikust üksteisemõistmist ning tagada esmaklassiline koolitus sellistele tudengitele, kes hoiavad ja kannavad Euroopa väärtusi edasi”.[2] Ühtlasi on eesmärgiks koolitada Euroopa jaoks uusi noori juhte."[3] Õppeasutust määratletakse kui üldsuse huvidele vastavat institutsiooni, mis tegutseb vastavalt Belgia seadustele. Alates 1993. aastast on kolledžil ka väiksem kampus Natolinis (Varssavi, Poola), kus saab pühenduda Kesk- ja Ida-Euroopa uuringutele.[4]

Kolledži iga õppeaasta nimetatakse ühe silmapaistva ajaloolise isiku nime järgi, innustamaks tudengeid nende õpingutes. Tavaliselt peab õppeaasta avakõne keegi Euroopa juhtpoliitikutest. Kolledži on lõpetanud paljud praeguseks tuntud poliitikud, nt Helle Thorning-Schmidt, Nick Clegg, Enzo Moavero Milanesi, Alexander Stubb. Paljud lõpetanud on ametis diplomaatidena ja tippametnikena Euroopa institutsioonides.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kolledž, rajatud 1949, oli esimene kõrgkool, mis pakkus magistriõpet ja koolitust Euroopa asjade alal. Grupil Brugge kodanikel, kelle eesotsas seisis reverend Karel Verleye, õnnestus otsustajaid veenda kolledžit rajama Bruggesse. Vastrajatud kolledži esimeseks rektoriks (1950–1972) sai professor Henrik BrugmansEuroopa Liikumise üks vaimseid liidreid ja Euroopa Föderalistide Liidu president. Pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist ja ühiskondlikke muutusi Kesk- ja Ida-Euroopas, rajati Euroopa Komisjoni ja Poola valitsuse toetusel 1993. aastal Natolinisse Euroopa kolledži üliõpilaslinnak. Sellest saati toimib kolledž põhimõttel “üks kolledž – kaks kampust”, ning see, millele omal ajal viidati kui “Brugge vaimule”, on nüüd tuntud kui “kolledži vaim”.

Algselt polnud Euroopa kolledžil püsivat õppejõudude koosseisu; kursusi juhatasid ja viisid läbi silmapaistvad akadeemikud ning vahel ka riigiametnikud kogu Euroopast. Siiski on just viimastel aastakümnetel alaline õppejõudude koosseis järjest suurenenud. 1998. aastal rajasid kolledži vilistlased uue fondi, Madariaga – Kolledži Euroopa Sihtasutuse, mille tööd juhib Javier Solana.

Vastuvõtt kolledžisse[muuda | muuda lähteteksti]

Konkursisõel tudengikohtadele on väga tihe ning tavaliselt valitakse sobivad üliõpilaskandidaadid välja kevadel koostöös vastavate maade välisministritega. Kolledžisse kandideerijalt eeldatakse bakalaureusekraadi majandus-, õigus-, riigiteaduste või rahvusvaheliste suhete alal, lisaks tuleb osata kolledži töökeeli – inglise ja prantsuse keelt.[5] Varasematel aastatel võeti kolledžisse vastu piiratud arvul üliõpilasi (mitmete aastakümnete jooksul vähem kui 100 üliõpilast aastas), kuid alates 1990. aastate algusest on see arv tõusnud. Õppeprogramm kestab ühe aasta ja lõpetajad saavad magistrikraadi. Traditsiooniliselt spetsialiseeruvad tudengid kas Euroopa õigusele, rahvusvahelisele majandusele (s.t Euroopa majanduse uuringutele) või Euroopa poliitika- ja haldusuuringutele. Viimastel aastatel on õppeprogrammi lisandunud uusi ainekavu.

Õppimine kolledžis[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kolledžis on valida neli õppesuunda: õigus, majandus, politoloogia ja haldusjuhtimine, interdistsiplinaarsed Euroopa uuringud.[6] Üheaastane õppeprogramm kestab septembrist kuni juuni lõpuni ning õppetöö käib inglise ja prantsuse keeles. Õppekava sisaldab loenguid, seminare, rühmatööd, mitmeid keeltekursusi ja kohtumisi välismaiste spetsialistidega. Iga semestri lõpus tuleb teha suuline ja kirjalik eksam ning õppeaasta lõpul esitada magistritöö. Õppeprogrammi rikastavad tudengite õppereisid Euroopa institutsioonidesse. Tänu kolledži ulatuslikule kontaktide võrgustikule saavad tudengid võimaluse õppeaasta jooksul kohtuda ja arutleda poliitikute ja poliitikamaastiku kujundajatega ning ärimaailma praktikute ja esindajatega.

Kampused[muuda | muuda lähteteksti]

Brugge kampus[muuda | muuda lähteteksti]

"Verversdijk" – Euroopa Kolledži üks kampusehoone Brugges.

Kolledži üliõpilaslinnak, mis hõlmab palju hooneid, asub vanalinnas. Brugge – 2002. aasta Euroopa kultuuripealinn – asub Belgia flaamikeelses piirkonnas, ent kolledži töökeeled on inglise ja prantsuse keel.

Natolini kampus[muuda | muuda lähteteksti]

Potocki loss Natolinis.

Euroopa kolledži Natolini kampus Varssavi lõunaosas loodi 1993. aastal vastukajana 1989. aasta murrangulistele sündmustele Poolas ja Euroopa Liidu edasist laienemist silmas pidades. Tänasel päeval hõlmab Natolini üliõpilaslinnak ühe osa 120-hektari suurusest pargist ja looduskaitsealast – tegemist on endise kuningliku jahilossi alaga Natolinis –, ning asub Varssavi lõunaosas ligi 30 minuti metroosõidu kaugusel linnasüdamest. Natolini Euroopa Keskuse Sihtasutus hoolitseb kogu kompleksi korrashoiu eest ja on lasknud restaureerida endise Potocki lossi, andes selle kolledži käsutusse. Vanad ajaloolised hooned, kaasa arvatud härrastemaja, tallid ja tõllakuur on kohandatud kaasaja nõuetele; uued hooned on ehitatud kooskõlas lossi ja seda ümbritseva pargiga.

Meediakajastusi[muuda | muuda lähteteksti]

Ajakirjanduses on kolledži teemale rohkesti ruumi antud. Ajalehes The Times avaldatu kohaselt tähendab “keskaegses Brugges asuv Euroopa Kolledž Euroopa poliitilisele eliidile sedasama mis Harvardi Business School Ameerika äriringkondadele. Kolledž on kasvulava, kuhu ambitsioonikad ja talendikad lähevad oma tuleviku tarbeks uusi kontakte looma.”[7] Ajaleht The Economist kirjeldab kolledžis õppijaid kui “eliiti, kes kooli lõpetamise järel pürgivad tööle eurokraatide ametitesse.” [8] The Global Mail on kirjeldanud kolledži tudengeid kui “ootevalmis Euroopa liidreid”.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Euroopa Kolledži koduleht
  2. "Le rôle du Collège d'Europe" [The role of the College of Europe], Journal de Bruges et de la Province, 7 October 1950, Vol. 114, No. 78, p. 1
  3. Henri Brugmans, "Former des cadres pour l'Europe" [Training executives for Europe], Fédération, January 1950, No. 60, pp. 42–44
  4. "College of Europe - College of Europe - Campuses - Natolin (Warsaw)". Coleurope.eu. Vaadatud 2012-06-26. 
  5. Eesti Vabariigi valitsuse koduleht
  6. Eesti Vabariigi valitsuse koduleht
  7. Jonathan Oliver (25. aprill 2010). "Which way will Nick Clegg turn?". The Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 20. aprill 2010. Vaadatud 17. september 2011. 
  8. "Charlemagne: Free the Strasbourg 626". The Economist. 5. veebruar 2004. Vaadatud 17. september 2011. 
  9. Eric Ellis (7. veebruar 2012). "Europe's leaders-in-waiting face the mess ahead". The Global Mail. Vaadatud 7. veebruar 2012. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]