Esther Bick
 | See artikkel vajab toimetamist. |
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. |
Esther Bick (1902 Kraków – 20. juuli 1983 London) oli juudi rahvusest arst ja psühhoanalüütik. Ta on beebivaatluse meetodi väljatöötaja ja selle rakendaja terapeudikoolituse osana. Esther Bicki beebivaatlusmudel on tugevalt mõjutanud lapsepsühholooge alates 1970. aastatest, sest pöörab tähelepanu beebi funktsioneerimise arhailisematele tasemetele ja kõige varasematele arengustaadiumitele.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sündis ortodoksses juudi perekonnas Poolas. Oma päritolu tõttu ei saanud Esther kodumaal arstiteadust õppida, mistõttu kolis elama Viini, kus omandas doktorikraadi. Töö käigus arendas uusi beebivaatlusmeetodeid, mis arvestasid lapse subjektiivset ja emotsionaalset keskkonda koos vaatleja kogemusega. Oli lühikest aega abielus, tema neiupõlvenimi ei ole teada. 1938. aastal siirdus Londonisse ja temast sai Melanie Kleini õpilane. 1949. aastal pärast psühhoanalüütikuõpingute lõpetamist läks tööle Tavistocki kliinikusse, kus John Bowlby palvel asus õpetama tulevasi psühhoanalüütikuid. Siis arendas ta välja ka oma beebivaatlusmeetodi, kus vaatlejat innustati jälgima ja kuulama beebit tema varases arengus ning sügavuti analüüsima beebi tähelepanu mahtu ja psüühika kujunemist.
Esther Bick kirjutas küll vähe, kuid see vähene oli mõjukas. Ta rõhutas beebi suhtlemises nahapinna tähtsust ning muuhulgas huvitus beebivaatlusest ka psühhoanalüütilisest vaatepunktist. Bicki meetodid integreeriti paljudes maades terapeudikoolitusse.[1]
Esther Bicki beebivaatlusmetodoloogia on tugevalt mõjutanud lapsepsühholooge alates 1970. aastatest. Selles pööratakse tähelepanu beebi talitluse arhailisematele tasemetele ja kõige varasematele beebi arengu staadiumitele.
Meetodid[muuda | muuda lähteteksti]
Esther Bicki beebivaatlusmudel näitab, kuidas beebit vaadelda, mis on infantiilne ärevus ja beebi hirm laguneda tükkideks, milline on ema ärevuse ja sünnitusjärgse depressiooni mõju. Meetod nõuab vaatlejalt kannatust, sest andmete kogumine ja tähenduse nähtavale tulek võtab aega. Vaatleja vastutus on olla õppija, käituda taktitundeliselt ja usaldusväärselt.
Varajase ema-lapse suhte uurimises pööras Bick tähelepanu nahapinna funktsioonile. Nahk hoiab koos mina osiseid, mis pole veel sidusad. Emalik mahuti aitab beebi psüühilisel nahal kasvada. Kui see emalik mahuti on mingil põhjusel vigane, võib beebi abi otsida „teise naha“ kaitsemehhanismidelt, mis on kaitse kõikvõimsad vale-sõltuvad vormid ning kasutavad lihasepinget mina kooshoidmiseks ja lagunemise ennetamiseks. Bicki „teise naha“ fenomen on osutunud tulemuslikuks töös tõsiselt väärkoheldud lastega ja autismispektri häiretega laste mõistmisel.[1] Esther Bicki ideid on alal hoidnud tema õpilane Martha Harris, kes jätkas Tavistocki kliinikus beebivaatlusmeetodi arendamist, laiendamist ja õpetamist.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Esther Bick Melanie Klein Trust
- ↑ Rustin, Margaret (2009) Esther Bick's legacy of infant observation at the Tavistock — Some reflections 60 years on. Infant Observation: The International Journal of Infant Observation and it's Applications, 12 (1), 29-41.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Bick, Esther. (1964). Notes on infant observation in psychoanalytic training. International Journal of Psycho-Analysis, 45, 558-566.
- Bick, Esther. (1968). The experience of the skin in early object relations. International Journal of Psycho-Analysis, 49, 558-566.
- Harris, Martha. (1983). Esther Bick, 1901-1983. Journal of Child Psychotherapy, 9, 101-102.
- Harris, Martha, Bick, Esther. (1987). Collected papers of Martha Harris and Esther Bick. Perthshire, U.K.: Clunie Press for Roland Harris Education Trust.