Georg Christoph Lichtenberg

Georg Christoph Lichtenberg Johann Ludwig Streckeri gravüüril

Georg Christoph Lichtenbergi monument Göttingenis

Georg Christoph Lichtenberg (1. juuli 1742 Darmstadti lähedal – 24. veebruar 1799 Göttingen) oli saksa kirjanik, filosoof ja füüsik, kes on tuntuks saanud vaimukate aforismidega.

Lichtenbergi elukäik oli võrdlemisi sündmustevaene. Georg Christoph sündis vaimuliku suures peres kaheksateistkümnenda lapsena. Juba koolipõlves hakkas ta huvi tundma nii kirjanduse kui ka loodusteaduste vastu, aastal 1763 algasid õpingud Göttingeni ülikoolis (matemaatika, füüsika, astronoomia) ja 28-aastaselt, aastal 1769 sai ta samas korraliseks füüsikaprofessoriks. Oma eluajal oli ta tuntud avarate huvidega loodusteadlasena, kes tegi mõned avastused füüsikas. Ta oli oma aja kohta tavatult vabameelne mees, kes ei hoolinud "avalikust arvamusest" ega tunnistanud mingeid seisuste vahesid, seda ka oma eraelus. Professorina abiellus ta kirjaoskamatu lilleneiuga, kes aga suri varakult. Teisest abielust sündis kuus last.

Aforismikirjanik

Eluajal Lichtenberg oma aforisme ei avaldanud, seda eelkõige tugeva enesekriitika tõttu. Õigupoolest kavandas ta mõttepäevikut, ent jättis oma märkmed, arutlused ja kavandid ühtlustamata. Enamasti on tema ütlused siiski vormilt suurepäraselt viimistletud, mõtet lõpuni välja arendavad sähvatused.

Lichtenbergi aforismidele on iseloomulik minavormis subjektiivsus (hüüatused, ironiseerimine), lai aineala ja sageli sügav filosoofiline tagamaa. Tema väliselt tihti argipäevastes mõtteterades põimuvad julge satiir, efektsed paradoksid ja loomulik elulähedane stiil. Ta jäädvustas innukalt kõikvõimalikke anekdootlikke juhtumeid, veidrusi ja narrusi; selles on leitud sarnasust tänapäevase absurdihuumoriga.

Tema aforisme on kõrgelt hinnanud näiteks Kant, Schopenhauer, Goethe, Nietzsche, Tolstoi, Wittgenstein, Einstein jt.

Aforisminäiteid

• Mehel oli nii palju mõistust, et ta siin maailmas enam peaaegu millekski ei kõlvanud.
• Need, kellel kunagi aega ei ole, teevad kõige vähem ära.
• Ta oli tähelepanelik juurdleja, liivatera märkas ta alati varem kui maja.
• Seda ainsat, mis tal mehelikku oli, ei võinud ta sündsuse pärast nähtavale tuua.
• Eks ole veider, et inimesed nii innukalt usu eest võitlevad ja nii innutult tema eeskirju täidavad!
• Tänapäeval on rohkem õigusteaduse magistreid kui õiglasi inimesi.
• Maksimum, milleni üks puupea kogemuste varal võib jõuda, on oskus paremate inimeste nõrkusi avastada.
• Alkibiades raius kord oma koeral saba ära. Kui talt selle põhjust küsiti, ütles ta: "Tegin seda ainult selleks, et ateenlastele kõneainet anda."
• Sadu oli nii tugev, et kõik sead puhtaks ja kõik inimesed sopaseks said.
• Elu iga hetke, langegu see meile osaks hea või halva saatuse läbi, võimalikult paremaks teha, see on tõeline elukunst ja mõistusega olendi peamine eesõigus.

Hinnanguid

• "Lichtenbergi kirjutisi võime pruukida hämmastavate võlukepikestena: kus tema nalja heidab, on probleem varjul." (Goethe)

Tunnustus

• 1793 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks

Teosed eesti keeles

• "Aforisme". Saksa keelest tõlkinud August Sang, läbi vaadanud ja täiendanud Kersti Merilaas. Eessõna: Mart Mäger. Loomingu Raamatukogu 1972, nr 28, 64 lk