Bertolt Brecht

Bertolt Brecht
Bertolt Brecht
Sünniaeg	10. veebruar 1898; Augsburg (Baieri kuningriik)
Surmaaeg	14. august 1956 (58-aastaselt); Ida-Berliin
Alma mater	Müncheni ülikool;
Amet	näitekirjanik, luuletaja, kirjanik, lavastaja
Autogramm
	[muuda Wikidatas]

Bertolt Brecht (ka Bert Brecht, sünninimega Eugen Berthold Friedrich Brecht; 10. veebruar 1898 Augsburg – 14. august 1956 Ida-Berliin, Saksa DV) oli saksa näitekirjanik, lavastaja ja luuletaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Brechti isa oli usutunnistuselt katoliiklane, ema protestant. Isa oli paberivabriku direktor, seega siis selle kodanluse esindaja, kelle vastu ta kommunistina hiljem võitles.

Brecht alustas kirjutamist juba koolis, toimetades koolilehte ning tehes kaastööd ka kohalikule ajalehele. 16-aastaselt kirjutas ta ka oma esimese näidendi.

18-aastaselt oleks ta peaaegu koolist välja visatud, sest ta pani kahtluse alla, kas ikka peaks sõja ajal oma riigi eest rindele minema. Aasta hiljem algas Esimene maailmasõda ja ka Brecht kutsuti sõjaväkke. Rindele ta oma kehva tervisliku seisundi tõttu siiski minema ei pidanud, vaid teenis kodumaad paberitööd tehes.

Ta hakkas õppima Müncheni Ülikoolis arsti- ja loodusteadust ning käis seal kuulamas ka teatriloenguid. Samal ajal alustas Brecht ka oma esimese näidendi "Baal" kirjutamist.

Pärast ülikooli asus ta teatrikriitikuna tööle ühte Augsburgi päevalehte ja võttis osa 1918. aasta Novembrirevolutsioonist.

Varsti kolis Brecht Münchenisse näitekirjanikuna leiba teenima. Aastal 1921 osales ta Berliinis Max Reinhardti ja teiste väljapaistvate lavastajate proovides ning aastal 1922 jõudis Münchenis esietenduseni tema näidend "Trummid öös", mille eest ta võitis ka prestiižse Kleisti-nimelise noore näitekirjaniku auhinna. Brechti varasem looming on tuntavalt mõjutatud ekspressionismist.

Aastal 1924 siirdus Brecht Berliini Max Reinhardti teatri dramaturgiks ja alustas seal koos helilooja Kurt Weilliga tööd "Kolmekrossiooperiga" ning kirja panema oma teatriteoreetilisi uuendusi. (Valiku tema teoreetilistest töödest leiab eesti keeles raamatust "Vaseost".)

Aastal 1933 algas Brechti elus uus etapp – pagendus. Just sel aastal tulid Saksamaal võimule natsionaalsotsialistid ning Brecht oli Hitleri mustas nimekirjas number viis. Selle põhjuseks oli suuresti tema poeem "Legend surnud sõdurist", mis on eesti keeles ilmunud tema luulevalimikus "Dialektika ülistus" (1963, tõlkija August Sang). Brechtilt võeti Saksa kodakondsus ja ta kolis Taani, kus ta muuhulgas kirjutas näidendid "Hea inimene Sezuanist", "Ema Courage ja tema lapsed" ning "Galilei elu". 1940. aastal tungisid Saksa väed ka Taani ning Bertolt Brecht oli sunnitud põgenema Soome (sõprus Hella Wuolijoega ning "Härra Puntila ja tema sulane Matti"), kust järgmisel aastal sõitis läbi Venemaa Los Angelesse. Eksiilis kohtus ta mitmete saksa põgenikega, kelle seas olid ka Thomas Mann ja Lion Feuchtwanger; samuti tutvus ta Charlie Chapliniga, kelle kohta ta on öelnud: "Maailmas on kaks suurepärast lavastajat, Chaplin on see teine." Eksiilis oli tal raskusi töö leidmisega, kuid kirjutamist ta siiski jätkas. Sellesse perioodi kuuluvad näidendid "Švejk Teises maailmasõjas" ja Ameerika versioon "Galilei elust".

1947. aastal tuli Brecht tagasi Euroopasse, Viini ning aasta hiljem asutas Ida-Berliinis oma teatri – Berliner Ensemble, millele kuulus kommunistliku korra jäägitu toetus. 1950. aastal anti talle Austria kodakondsus. Oma teatri saamisega oli täitunud ka Bertolt Brechti suurimaid unistusi ja nüüd sai ta hakata ka praktikas ellu viima oma nägemust teatrist, mida me tänapäeval tunneme eepilise teatri nime all. Tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes – kas loosungite või vahelaulude ehk songide näol.

1951. aastal sai Bertolt Brecht riikliku preemia, aastal 1954 rahvusvaheline Lenini rahupreemia. Ta suri 1956. aastal südamerabandusse. Testamendis käskis ta end matta metallist kirstu, et ussid tema keha ei rüvetaks.