Aleksandr Pjatigorski: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 22. november 2020, kell 14:25

Aleksandr Moissejevitš Pjatigorski (vene Александр Моисеевич Пятигорский; 30. jaanuar 1929 Moskva – 25. oktoober 2009 London) oli vene orientalist, filoloog, filosoof, semiootik ja kirjanik, india filosoofia eriteadlane.^[1]

Ta oli Tartu-Moskva semiootikakoolkonna liige ja Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi auliige.

Elukäik

Ta sündis Moskvas, kus tema isa oli suures relvatehases peainsener. Teise maailmasõja ajal oli ta Nižni Tagilis ja töötas relvatehases. 1951. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli filosoofiateaduskonna ja asus Stalingradis tööle ajalooõpetajana.

1956. aastal asus ta tööle NSVL TA Orientalistikainstituudis, kus aastal 1957 sai tema ülemuseks äsja NSV Liitu naasnud Juri Roerich, kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani aastal 1960. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "Tamili-vene sõnaraamat". 1962. aastal kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja tamili kirjanduse ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastast 1963 osales ta Juri Lotmani kutsel Tartu ülikoolis semiootika konverentsidel.

1969. aastal soovis ta tööle asuda Tartu Riikliku Ülikooli psühholoogiakateedris, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta.^[2]

Pjatigorski emigreerus NSV Liidust 1974. aastal ja asus elama Suurbritanniasse. Ta oli Londoni ülikooli Lõuna-Aasia ajaloo professor.

Ta on avaldanud raamatuid budistlikust filosoofiast, fenomenoloogiast, mütoloogiast ja vabamüürlusest.

1992. aastal mängis ta Otar Iosseliani filmis "Liblikajaht" maharadžat.

Eestis ilmunud teosed

Mitu tema venekeelset artiklit on ilmunud aastatel 1965–1973 TRÜ Toimetiste sarjas (semiootika ja orientalistika).

Eesti keeles on autori nõusolekul avaldatud ajakirjas Vikerkaar (1990, nr 11, lk 71–72) ühe tema algselt ajakirjas Вопросы Философии 1990/5 ilmunud intervjuu lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" (tõlkinud ja järelmärkuse kirjutanud Andres Herkel).

Koostööartikkel "Kultuurisemiootika teesid" on eestikeelses variandis ilmunud Tartu Semiootikaraamatukogu esimeses köites.

Tunnustus

2000 Andrei Belõi preemia romaani "Вспомнишь странного человека" ('meenutad imelikku inimest') eest.

Isiklikku

Tal oli neli korda abielus ja tal sündis viis last. ^[viide?]

Viited

↑ Елена Пенская — Умер Пятигорский.
↑ Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72

Välislingid

Irina Avramets, Silvi Salupere. Aleksandr Pjatigorski nekroloog Tartu Ülikooli semiootika osakonna lehel

[1] Елена Пенская — Умер Пятигорский.

[2] Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72

[1]

[2]

@@ 9. rida: / 9. rida: @@
 [[1956]]. aastal asus ta tööle [[NSVL TA Orientalistikainstituut|NSVL TA Orientalistikainstituudis]], kus aastal [[1957]] sai tema ülemuseks äsja [[NSV Liit]]u naasnud [[Juri Roerich]], kelle alluvuses Pjatigorski töötas Roerichi surmani aastal [[1960]]. Aastal 1960 ilmus Pjatigorski esimene raamat, Pjatigorski ja S. Rudini "[[Tamili keel|Tamili]]-vene sõnaraamat". [[1962]]. aastal kaitses ta kandidaadikraadi teemal "Keskaja [[tamili kirjandus]]e ajaloost". Samal aastal ilmus Pjatigorski raamat "Materjalid india filosoofia ajaloost". Aastast [[1963]] osales ta [[Juri Lotman]]i kutsel [[Tartu ülikool]]is [[semiootika]] konverentsidel.
-Aastal [[1969]] küsis ta tööd [[TRÜ]] psühholoogiakateedrist, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta.<ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref>
+[[1969]]. aastal soovis ta tööle asuda [[TRÜ|Tartu Riikliku Ülikooli]] psühholoogiakateedris, ent tolleaegsel kateedrijuhatajal polnud julgust teda tööle võtta.<ref>Vikerkaar 1990, nr 11, lk 72</ref>
-Pjatigorski emigreerus NSV Liidust [[1974]]. aastal. Alates 1974. aastast elas ta [[Suurbritannia]]s. Ta oli [[Londoni ülikool]]i [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]].
+Pjatigorski emigreerus NSV Liidust [[1974]]. aastal ja asus elama [[Suurbritannia|Suurbritanniasse]]. Ta oli [[Londoni ülikool]]i [[Lõuna-Aasia]] ajaloo [[professor]].
 Ta on avaldanud raamatuid [[budistlik filosoofia|budistlikust filosoofiast]], [[fenomenoloogia]]st, [[mütoloogia]]st ja [[vabamüürlus]]est.
-Aastal [[1992]] mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t.
+[[1992]]. aastal mängis ta [[Otar Iosseliani]] filmis "Liblikajaht" [[maharadža]]t.
 ==Eestis ilmunud teosed==
-Mitmed tema venekeelsed artiklid on ilmunud aastatel [[1965]]–[[1973]] [[TRÜ Toimetised|TRÜ Toimetiste]] sarjas (semiootika ja orientalistika).
+Mitu tema venekeelset artiklit on ilmunud aastatel [[1965]]–[[1973]] [[TRÜ Toimetised|TRÜ Toimetiste]] sarjas (semiootika ja orientalistika).
-Eesti keeles on autori nõusolekul avaldatud ajakirjas [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] (1990, nr 11, lk 71–72) ühe tema algselt ajakirjas ''Вопросы Философии'' 1990/5 ilmunud intervjuu lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" (tõlkinud ja järelmärkuse kirjutanud [[Andres Herkel]]).
+Eesti keeles on autori nõusolekul avaldatud ajakirjas [[Vikerkaar (ajakiri)|Vikerkaar]] (1990, nr 11, lk 71–72) ühe tema algselt ajakirjas Вопросы Философии 1990/5 ilmunud intervjuu lühendatud tõlge pealkirjaga "Psühhoanalüüs ja marksism" (tõlkinud ja järelmärkuse kirjutanud [[Andres Herkel]]).
 Koostööartikkel "Kultuurisemiootika teesid" on eestikeelses variandis ilmunud [[Tartu Semiootikaraamatukogu]] esimeses köites.
-==Tunnustused==
+==Tunnustus==
-Aastal [[2000]] pälvis ta romaani ''Вспомнишь странного человека'' ('Meenutad imelikku inimest') eest [[Andrei Belõi preemia]].
+* [[2000]] [[Andrei Belõi preemia]] romaani "Вспомнишь странного человека" ('meenutad imelikku inimest') eest.
-==Pere==
+==Isiklikku==
-Tal oli elu jooksul neli abikaasat ja sündis viis last. {{lisa viide}}
+Tal oli neli korda abielus ja tal sündis viis last. {{lisa viide}}
 ==Viited==
@@ 34. rida: / 34. rida: @@
 ==Välislingid==
-*[[Irina Avramets]], [[Silvi Salupere]].  [http://www.ut.ee/SOSE/tartu/pjatigorski.html Aleksandr Pjatigorski nekroloog Tartu Ülikooli semiootika osakonna lehel]
+* [[Irina Avramets]], [[Silvi Salupere]]. [http://www.ut.ee/SOSE/tartu/pjatigorski.html Aleksandr Pjatigorski nekroloog Tartu Ülikooli semiootika osakonna lehel]
 {{JÄRJESTA:Pjatigorski, Aleksander}}