Reopalu kalmistu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
22. rida: 22. rida:
*[[Engelbrecht von Tiesenhausen (1835–1886)|Engelbrecht von Tiesenhausen]] (1835–1886), Paide Püha Risti koguduse vaimulik
*[[Engelbrecht von Tiesenhausen (1835–1886)|Engelbrecht von Tiesenhausen]] (1835–1886), Paide Püha Risti koguduse vaimulik
*[[Carl Hermann Hesse]] (1802–1896), arst, saksa kirjaniku [[Hermann Hesse]] vanaisa
*[[Carl Hermann Hesse]] (1802–1896), arst, saksa kirjaniku [[Hermann Hesse]] vanaisa
*[[Jakob Livenström]] (1830–1902), esimesi eestlasest fotograafe
*[[Olaf von Stackelberg]] (1818–1903), Venemaa viitseadmiral, Mäo mõisnik
*[[Olaf von Stackelberg]] (1818–1903), Venemaa viitseadmiral, Mäo mõisnik
*[[Carl Rall]] (1859–1924), Paide Püha Risti koguduse vaimulik, Järva praost
*[[Carl Rall]] (1859–1924), Paide Püha Risti koguduse vaimulik, Järva praost

Redaktsioon: 14. juuli 2020, kell 14:55

Reopalu kalmistu kabel

Reopalu kalmistu on kalmistu Paides.

Ajalugu

1773. aastal keelas Katariina II surnute matmise kirikutesse ja linna piiridesse, mistõttu 1774. aastas ostis Paide linn maatüki linnast väljas, kuhu rajati kalmistu. Esimesena maeti uuele surnuaiale 9. septembril 1774 leitnant Helffreich.[1]

1800. aastal laiendati kalmistut ning rajati kalmistuvahi maja ja väike paekivist kabel. 1835. aastal ehitati uus vahimaja ning järgmisel aastal pühitseti ja võeti kasutusele kalmistu läänepoolne laiendus. Võeti vastu ka surnuaia kasutamise kord, mis lubas seda kasutada nii linnakodanikel kui ka maarahval.[1]

1846. aastal avati kalmistu idapoolne laiendus. Samal ajal tasandati ja võeti uuesti kasutusele surnuaia vanim osa. 1856 ehitati uus kabel.[1]

1860. aastast ei lubatud maakogudusel enam Reopalu kalmistule matta, nende tarvis rajati 1865. aastal Sillaotsa kalmistu.[1]

1900. aastal tasandati 1846. aastal kasutusele võetud surnuaia osa, ning seda hakati välja jagama perekondade hauaplatsideks. 19031904 rajati uus värav ja piirdeaed ning tee äärde istutati puud. 1909. aastal rajati uus kabel, mis on säilinud tänapäevani.[1]

1932. aastal toimus viimane kalmistu laiendamine, mil kalmistu põhjapoolsele küljele liideti 0,73 hektari suurune maatükk.[1]

Kalmistule maetuid

Ühishauad

  • 1918. aastal Orina lahingus hukkunud nelja Saksa sõduri hauad. Haual on mälestuskivi.
  • Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude sõdurite ühishaud. Hauda on maetud 29 sõdurit, kes hukkusid mitmel pool Järvamaal. Haual paikneb 1950. aastal avatud monument.
  • Teises maailmasõjas hukkunud Nõukogude sõdurite ühishaud. Hauda on maetud 7 sõdurit. Haual on mälestuskivi.
  • Lisaks on kalmistul veel kolm Teise maailmasõja perioodist pärinevat ühishauda.

Pilte

Viited

Välislingid