Praha koolkond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
| 3. rida: | 3. rida: | ||
'''Praha koolkond''' oli alates 1926. aastast [[Praha]] lingvistikaringi ümber koondunud keeleteadlaste rühmast alanud [[keeleteadus]]lik rühmitus. |
'''Praha koolkond''' oli alates 1926. aastast [[Praha]] lingvistikaringi ümber koondunud keeleteadlaste rühmast alanud [[keeleteadus]]lik rühmitus. |
||
Koolkonna kujunemisel olid keskseiks [[Vilém Mathesius]], [[Roman Jakobson]], [[Sergei Karcevski]], [[Jan Mukařovský]] ja [[Nikolai Trubetzkoy]]. Ühing oli eelkõige mõjutatud [[Ferdinand de Saussure]]'i, [[Baudouin de Courtenay]] ja [[Filip Fjodorovitš Fortunatov]]i [[slavistika]]koolkonna ideedest. Rühmitus sai Prahas oma põhimõtteid arendada vaid kümmekond aastat kuni [[Saksamaa|Saksa]] okupatsiooni ning Trubetzkoy ja Mathesiuse surmani. Praha ringi ideede õitseng jätkus [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[Harvardi Ülikool]]is, kuhu Roman Jakobson oli saksa okupatsiooni eest põgenenud. Seega kehtib nimetus "Praha koolkond" kõigi keeleteaduslike õpetuste kohta, mis on suguluses Praha ringi programmiga, asukohast olenemata. Eelnimetatud programm avaldati |
Koolkonna kujunemisel olid keskseiks [[Vilém Mathesius]], [[Roman Jakobson]], [[Sergei Karcevski]], [[Jan Mukařovský]] ja [[Nikolai Trubetzkoy]]. Ühing oli eelkõige mõjutatud [[Ferdinand de Saussure]]'i, [[Baudouin de Courtenay]] ja [[Filip Fjodorovitš Fortunatov]]i [[slavistika]]koolkonna ideedest. Rühmitus sai Prahas oma põhimõtteid arendada vaid kümmekond aastat kuni [[Saksamaa|Saksa]] okupatsiooni ning Trubetzkoy ja Mathesiuse surmani. Praha ringi ideede õitseng jätkus [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika Ühendriikides]] [[Harvardi Ülikool]]is, kuhu Roman Jakobson oli saksa okupatsiooni eest põgenenud. Seega kehtib nimetus "Praha koolkond" kõigi keeleteaduslike õpetuste kohta, mis on suguluses Praha ringi programmiga, asukohast olenemata. Eelnimetatud programm avaldati esimest korda juba 1929. aastal väljaandes "Travaux du Cercle Linguistique de Prague" ja selles piiritletud seisukohad on üldjoones järgmised: |
||
* |
* keel on väljendusvahendite süsteem, mille ülesandeks on vastastikuse arusaamise edendamine. Järelikult peab lingvistika uurima konkreetsete lausungite tegelikku funktsiooni; |
||
* |
* keel on reaalsus ehk tõeline füüsikaline nähtus, mille tüübi määravad välised ehk mittekeelelised tegurid, näiteks sotsiaalne ümbrus ja sõnumi sisu. Seega on tähtis keeleliike eristada, näiteks teaduslike väljaannete ja ajalehtede keelt, tänaval ja ametiasutuses räägitavat keelt jne; |
||
* |
* keeles on ühendatud isiksuse intellektuaalsed ja ka emotsionaalsed väljendused; |
||
* |
* kirjutatud ja kõneldud keel ei ole samased ning nendevahelist vahekorda tuleks uurida; |
||
* |
* keeleteadlase põhiliseks huvialaks peaks olema [[Diakroonia ja sünkroonia|sünkrooniline]] uurimistöö, sest see on otseselt seotud keelelise tegelikkusega, aga samas ei tohiks keele ajaloo uurimist unarusse jätta; |
||
*[[ |
*[[fonoloogia]]alases uurimuses peaks eelkõige tegelema fonoloogiliste opositsioonide kindlaksmääramisega eri keeltes. [[Morfoloogia|Morfoloogilisi]] nähtusi ei peaks isoleerima fonoloogilistest. Fonoloogilised opositsioonid on sageli tähtsad morfoloogia tasandil. |
||
Selles programmis esitatud seisukohtadest on tänaseks tärganud uusi ja hinnatavaid ideesid ning viinud keeleteaduslike avastusteni. Praha ringi liikmed arendasid |
Selles programmis esitatud seisukohtadest on tänaseks tärganud uusi ja hinnatavaid ideesid ning need on viinud keeleteaduslike avastusteni. Praha ringi liikmed arendasid esimesena välja keeleliidu mõiste, mille all mõeldakse nähtust, kus naaberkeeltel on mitmesuguseid sarnasusi, kuid nad ei ole sugulaskeeled.<ref name="raamat">M.Ivić, "Keeleteaduse põhisuunad". Tõlkinud M. Erelt, M. Hint, J. Kaplinski, M. Remmel, H. Rätsep, E. Uuspõld, T.-R. Viitso, H. Õim. Tartu Riiklik Ülikool, Tartu, 1969. Lk 151-155.</ref> |
||
==Viited== |
==Viited== |
||
Redaktsioon: 13. detsember 2019, kell 23:23
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2019) |
Praha koolkond oli alates 1926. aastast Praha lingvistikaringi ümber koondunud keeleteadlaste rühmast alanud keeleteaduslik rühmitus.
Koolkonna kujunemisel olid keskseiks Vilém Mathesius, Roman Jakobson, Sergei Karcevski, Jan Mukařovský ja Nikolai Trubetzkoy. Ühing oli eelkõige mõjutatud Ferdinand de Saussure'i, Baudouin de Courtenay ja Filip Fjodorovitš Fortunatovi slavistikakoolkonna ideedest. Rühmitus sai Prahas oma põhimõtteid arendada vaid kümmekond aastat kuni Saksa okupatsiooni ning Trubetzkoy ja Mathesiuse surmani. Praha ringi ideede õitseng jätkus Ameerika Ühendriikides Harvardi Ülikoolis, kuhu Roman Jakobson oli saksa okupatsiooni eest põgenenud. Seega kehtib nimetus "Praha koolkond" kõigi keeleteaduslike õpetuste kohta, mis on suguluses Praha ringi programmiga, asukohast olenemata. Eelnimetatud programm avaldati esimest korda juba 1929. aastal väljaandes "Travaux du Cercle Linguistique de Prague" ja selles piiritletud seisukohad on üldjoones järgmised:
- keel on väljendusvahendite süsteem, mille ülesandeks on vastastikuse arusaamise edendamine. Järelikult peab lingvistika uurima konkreetsete lausungite tegelikku funktsiooni;
- keel on reaalsus ehk tõeline füüsikaline nähtus, mille tüübi määravad välised ehk mittekeelelised tegurid, näiteks sotsiaalne ümbrus ja sõnumi sisu. Seega on tähtis keeleliike eristada, näiteks teaduslike väljaannete ja ajalehtede keelt, tänaval ja ametiasutuses räägitavat keelt jne;
- keeles on ühendatud isiksuse intellektuaalsed ja ka emotsionaalsed väljendused;
- kirjutatud ja kõneldud keel ei ole samased ning nendevahelist vahekorda tuleks uurida;
- keeleteadlase põhiliseks huvialaks peaks olema sünkrooniline uurimistöö, sest see on otseselt seotud keelelise tegelikkusega, aga samas ei tohiks keele ajaloo uurimist unarusse jätta;
- fonoloogiaalases uurimuses peaks eelkõige tegelema fonoloogiliste opositsioonide kindlaksmääramisega eri keeltes. Morfoloogilisi nähtusi ei peaks isoleerima fonoloogilistest. Fonoloogilised opositsioonid on sageli tähtsad morfoloogia tasandil.
Selles programmis esitatud seisukohtadest on tänaseks tärganud uusi ja hinnatavaid ideesid ning need on viinud keeleteaduslike avastusteni. Praha ringi liikmed arendasid esimesena välja keeleliidu mõiste, mille all mõeldakse nähtust, kus naaberkeeltel on mitmesuguseid sarnasusi, kuid nad ei ole sugulaskeeled.[1]
Viited
- ↑ M.Ivić, "Keeleteaduse põhisuunad". Tõlkinud M. Erelt, M. Hint, J. Kaplinski, M. Remmel, H. Rätsep, E. Uuspõld, T.-R. Viitso, H. Õim. Tartu Riiklik Ülikool, Tartu, 1969. Lk 151-155.