Dodekafoonia: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''Dodekafoonia''' ehk '''kaksteisttoontehnika''' ehk '''kaksteisthelitehnika''' ehk '''helikõrguste serialism''' on [[muusika]] [[kompositsioonimeetod]], mille põhiliseks omaduseks on 12 [[võrdtempereeritud häälestus]]es heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa [[tonaalsus]]e lagunemine ja [[atonaalsus]]e tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli [[Arnold Schönberg]] |
'''Dodekafoonia''' ehk '''kaksteisttoontehnika''' ehk '''kaksteisthelitehnika''' ehk '''helikõrguste serialism''' on [[muusika]] [[kompositsioonimeetod]], mille põhiliseks omaduseks on 12 [[võrdtempereeritud häälestus]]es heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa [[tonaalsus]]e lagunemine ja [[atonaalsus]]e tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli [[Arnold Schönberg]] |
||
| ⚫ | |||
==Meetodi kirjeldus== |
|||
| ⚫ | |||
Dodekafoonias hakati kasutama paljusid [[seriaalne meetod|seriaalse meetodi]] põhimõtteid: |
|||
Rida võib esineda neljal erineval kujul: |
Rida võib esineda neljal erineval kujul: |
||
Redaktsioon: 21. juuni 2018, kell 13:36
Dodekafoonia ehk kaksteisttoontehnika ehk kaksteisthelitehnika ehk helikõrguste serialism on muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on 12 võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Dodekafoonia tekkimisele aitas kaasa tonaalsuse lagunemine ja atonaalsuse tekkimine 20. sajandi alguse muusikas. Dodekafoonia üks rajajaid oli Arnold Schönberg
Meetodi kirjeldus
Muusika ajaloos kujunes dodekafoonia seriaalse meetodi esimeseks rakendusfaasiks: heliteose loomisel on aluseks kindla järjestusega helide rida ehk helikõrguste seeria.
Rida võib esineda neljal erineval kujul:
- algkuju ehk originaal
- peegelkuju ehk inversioon
- vähikäik ehk retrograad
- peegelvähikäik ehk inversiooni retrograad.
Rea helid võivad kõlada nii üksteise järel kui ka üheaegselt.
Samaaegselt võib kõlada mitu rida.
Rida võib läbi viia kaanonis, pikendatuna (augmentatsioon) või lühendatuna (diminutsioon).
Rida võib segmenteerida: tuntud on näiteks Arnold Schönbergi meetod jaotada rida kaheks heksakordiks või Anton Weberni meetod kasutada reakujude invariantseid tri- ja tetrakorde.
Tonaalsete kesete tekkimise vältimiseks järgiti põhimõtet, et rea järgmine läbiviimine võib alata alles siis, kui eelmine on lõpule jõudnud.
Nö range dodekafoonia puhul koosnevad helide read kõigist kaheteistkümnest võrdtempereeritud häälestuses helist. Nö vabas dodekafoonias on võimalikud ka vähem või rohkem kui kaheteistkümnehelilised read:
- hüpokromaatiline rida – reas on vähem kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli,
- hüperkromaatiline rida – reas on enam kui 12 võrdtempereeritud häälestuses heli.
Dodekafoonia eesti muusikas
Eesti heliloojatest on 1960.–1970. aastatel dodekafoonilist muusikat kirjutanud näiteks Arvo Pärt, Jaan Rääts, Jaan Koha ja Veljo Tormis.