Muinaspõhja keel: erinevus redaktsioonide vahel
Resümee puudub |
|||
16. rida: | 16. rida: | ||
Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin |
Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin |
||
==Vaata ka== |
|||
*[[Vanapõhja keel]] |
|||
[[Kategooria:Põhjagermaani keeled]] |
[[Kategooria:Põhjagermaani keeled]] |
Redaktsioon: 16. veebruar 2018, kell 03:46
See artikkel räägib vanimast teadaolevast põhjagermaani keelekujust; mõnikord nimetatakse muinaspõhja keeleks ka alates 8. sajandist kõneldud vanapõhja keelt
Muinaspõhja keel ehk muinasskandinaavia keel (rootsi urnordiska, inglise Proto-Norse) on vanim tõendatud põhjagermaani keelekuju.
Seda kõneldi oletatavasti 1.–7. sajandil praeguse Taani, Rootsi ja Norra alal.
Skandinaaviast on leitud umbes 200 muinaspõhja-keelset ruunikirjateksti, millest vanimad pärinevad 3. sajandist. Peale tekstide võimaldavad muinaspõhja keelt uurida antiikautorite poolt mainitud koha- ja isikunimed ning laensõnad näiteks eesti keeles, soome keeles ja saami keeltes, nende hulgas: rõngas/rengas < *hrengaz, kuningas < *kuningaz, ruhtinas < *druhtinaz, püksid < *bukse, silt < *skild, märk/ama < *mērke, riik < *rik, väärt < *vaērd, kapp < *skap .
Keelenäide
Vanemas ruunitähestikus kiri Taanist Gallehusist leitud kuldsarvelt:
ek HlewagastiR holtijaR horna tawido
Mina, HlewagastiR Holtist/Holti poeg sarve tegin