Heebrea kiri

Heebrea tähestik on 22 märgiline konsonantkiri, millele kirjutamisel lisatakse punktidega moodustatud täishäälikud.

Tähestik

א, בּב, גּג, דּד, ה, ו, ז, ח, ט, י, כּכך, ל, מם, נן, ס, ע, פּפף, צץ, ק, ר, שׂשׁ, תּ

Heebrea tähestiku esimene täht on א ALEF ja viimane täht ת TAV. Sõna alfabet tuleb heebrea tähestikust, mille teine täht on  ב BET. Alef+bet= alfabet.

Erinevus suur- ja väiketähtede vahel puudub. Heebrea keeles on kõik tähed kaashäälikud, kuid nelja neist (א alef, ח he, ן vav, י jod) on varem kasutatud täishäälikute kirjutamiseks. Nüüd on nad täishäälikud. Täishäälikute kirjutamiseks kasutatakse täppe (nekudot). Oli ka teisi märke, mida kasutati tähestiku kaunistamiseks.

Heebrea tähti kasutatakse ka numbrite kirjutamiseks. Igal tähel on numbriline väärtus (gematria, vt tabel).

Ajalugu

1. aastatuhandel eKr (960–585) hakkasid juudid kasutama vanaheebrea keelt. Paabeli pagenduse ajal lõpetasid juudid vana kirja kasutamise. Aastal 535 e.m.a hakati Paabelis kasutama aramea kirja (heebrea ruutkirja).

Heebrea ruutkirjas oli kirjutatud esimene Piibel, mis aitas seda kirja säilitada. Vaatamata sellele, et keskajal kujunes igas piirkonnas oma kirjastiil, on selle tähestiku tähed meieni jõudnud muutmata kujul.

Arhitektuuris kasutatud kaunistustes tarvitati tihti ruutkirja. Seetõttu olid kalligraafia ja mikrograafia väga arenenud.

Templite ajal ei kasutanud juudid pühi kirjatähti igapäevaseks otstarbeks, vaid ainult Toora rullraamatute ümberkirjutamiseks. Seepärast hakati püha kirja kirjutamise reegleid unustama, kuid kirjatundjad suutsid need reeglid taastada.

Kirjatähtede müstiline tähendus ilmneb kabalistlikus kirjanduses: Zohar ja Midraš.

Tabel

Täht	Nimetus	Arv
א	Alef	1
ב	Bet	2
ג	Gimel	3
ד	Dalet	4
ה	He	5
ו	Vav	6
ז	Zain	7
ה	Het	8
ט	Tet	9
י	Jod	10
כ	Kaf	20
ל	Lamed	30
מ	Mem	40
נ	Nun	50
ס	Sameh	60
ע	Ain	70
פ	Pe	80
צ	Tsadi	90
ק	Kof	100
ר	Reš	200
ש	Šin	300
ת	Tav	400