Tartu linnamüür: erinevus redaktsioonide vahel
P Viisin surnud lingi archive.org alla |
|||
| 21. rida: | 21. rida: | ||
==Viited== |
==Viited== |
||
{{viited|allikad= |
{{viited|allikad= |
||
<ref name="visit">[http://www.visittartu.com/1093 Linnamüür] visittartu.com (vaadatud 20. jaanuar 2012)</ref> |
<ref name="visit">[https://web-beta.archive.org/web/20060619175657/http://www.visittartu.com:80/1093 Linnamüür] visittartu.com (vaadatud 20. jaanuar 2012)</ref> |
||
<ref name="muinas">[http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=6885 Tartu linnamüüri säilmed] Kultuurimälestiste riiklik register</ref> |
<ref name="muinas">[http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=6885 Tartu linnamüüri säilmed] Kultuurimälestiste riiklik register</ref> |
||
}} |
}} |
||
Redaktsioon: 10. aprill 2017, kell 03:43
Tartu linnamüür oli keskajal ehitatud Tartu kaitserajatiste süsteem.
Tõenäoliselt hakati maakividest linnamüüri ehitama 13. sajandil[1] ning see valmis mitte enne 14. sajandit[2]. Müür ümbritses keskaegset linnasüdant, selle pikkus oli kaks kilomeetrit[1] ja keskmine paksus kaks meetrit. Linnamüür ümbritses Toomemäge, kulges põhjaküljel Laia ja Kroonuaia tänava vahelisel alal nende tänavatega paralleelselt, Emajõe poolsel küljel Vabaduse pst ja Magasini tänava vahelisel alal nendega paralleelselt, lõunaküljel Poe tänava piirkonnas. [2]
Müüri tornide ja väravate arvu kohta on allikates erinevaid andmeid, valdavalt pakutakse tornide arvuks 27, millest 9 olid väravaga[2] (pakutud on ka 20 torni 5 väravaga[3]). Suuremad väravad olid Karjavärav, Riia värav ehk Andrease värav, Toome värav, Jakobi värav ja Vene värav.[2] Viimasena kindlustati linna jõepoolne soine külg, kus jõe ja linnamüüri vahel asusid ka mitu tiiki, millest suurim oli Pikk tiik[3].
Linnamüüri kindlustati ja täiustati kuni Põhjasõjani.[1] 1708. aastal lasi Vene armee Tartu linnamüüri õhku, kuna kardeti linna langemist Rootsi kätte[3]. 18. sajandil linnamüüril enam kaitsetähendust ei olnud. Enamik müürist on pärast suuri tulekahjusid kasutatud ehitusmaterjaliks uute hoonete rajamisel.[1]
Osa säilinud linnamüüri on konserveeritud-rekonstrueeritud, kaetud katusega. Rekonstrueerimata osa seisukord on rahuldav, kohati halb. Rekonstrueeritud müüriosa kõrgus on 3-4 meetrit.[2] Linnamüüri maakivist jäänuseid on tänapäeval näha neljas kohas:
- Jakobi tänava ääres Krooksu pubi (Jakobi 34) juures Toome nõlvast laskumas
- Tartu Ülikooli Botaanikaaias
- Magasini tänava ja Vabaduse puiestee vahel
- Ülikooli 8 hotelli taga[1]
20. sajandi keskel tähistasid Tartu kodu-uurijad hävinud kaitsetornide ja väravate asukohad graniittahvlitega, mille abil saab ette võtta rännaku piki kunagisi kaitserajatisi.[1]
2014. aastal avaldas Tartu kirjanik Juhan Voolaid linnamüüri tutvustamiseks raamatu "Hokimängija Tartu linnamüüril".[4]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Linnamüür visittartu.com (vaadatud 20. jaanuar 2012)
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tartu linnamüüri säilmed Kultuurimälestiste riiklik register
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Jaak Juske "Lood unustatud Tartust" Tallinn: Pegasus, 2014 (2. trükk), lk 17
- ↑ Kirjanik Juhan Voolaid tutvustab lustlikul viisil Tartu linnamüüri Õhtuleht, 30.10.2014
Välislingid
- "Tartu välisilme kujunemine" Otto Freymuthi artikkel 1927. aasta koguteoses "Tartu"
- "Linnamüüri ring" ekskursiooni tutvustus
- Linnamüür Tartu Kultuuriväärtusega asjade ja -mälestiste register
- Tartu keskaegne linnamüür, Kultuuriväärtusega asjade ja -mälestiste register
- Kirjanik Juhan Voolaid tutvustab lustlikul viisil Tartu linnamüüri Õhtuleht, 30.10.2014
- Dorpat.ru: Крепостная стена (Linnamüür)
- Tartu linnamüüri säilmed 1 kultuurimälestiste riiklikus registris
- Tartu linnamüüri säilmed 2 kultuurimälestiste riiklikus registris