Robert Kurvitz: erinevus redaktsioonide vahel
→Looming: Püha ja õudse lõhna ja Ultramelanhooli kirjeldused |
P →Muusika: kolmanda taseme pealkirjaks |
||
| 19. rida: | 19. rida: | ||
Kirjutamisprotsessis D&D mängusüsteemi kasutamise põhjus on Robert Kurvitza pikaajaline seotus [[rollimäng]]udega, nii mängujuhi kui mängijana. |
Kirjutamisprotsessis D&D mängusüsteemi kasutamise põhjus on Robert Kurvitza pikaajaline seotus [[rollimäng]]udega, nii mängujuhi kui mängijana. |
||
==Muusika== |
===Muusika=== |
||
Ultramelanhooli on nimetatud rock-bändiks, mis loob silda 70ndate [[proge rock|proge]] ning kaasaegse ''attitude''’ilise popmuusika vahel, samuti on kiidetud nende albumite kõrget kontseptuaalsust. <ref>[http://kes-kus.ee/sojaajaloolane-juri-kotinev-vestab-ullatus-ullatus-tana-hoopis-muusikast-ansamblist-ultramelanhool-ja-sellest-miks-eelmainit-grupp-tanases-ja-ehk-ka-homses-kontekstis-tahtis-on/ Kes-Kus: Ultramelanhoolist]</ref> Žanrilises mõttes on neid peetud [[Metro Luminal]]i ja [[Vennaskond|Vennaskonna]] traditsiooni jätkajateks. <ref>[http://www.postimees.ee/1427481/ultramelanhool-paasterongas-uppunule Postimees: Ultramelanhool päästerõngas uppunule?, Alvar Loog]</ref> |
Ultramelanhooli on nimetatud rock-bändiks, mis loob silda 70ndate [[proge rock|proge]] ning kaasaegse ''attitude''’ilise popmuusika vahel, samuti on kiidetud nende albumite kõrget kontseptuaalsust. <ref>[http://kes-kus.ee/sojaajaloolane-juri-kotinev-vestab-ullatus-ullatus-tana-hoopis-muusikast-ansamblist-ultramelanhool-ja-sellest-miks-eelmainit-grupp-tanases-ja-ehk-ka-homses-kontekstis-tahtis-on/ Kes-Kus: Ultramelanhoolist]</ref> Žanrilises mõttes on neid peetud [[Metro Luminal]]i ja [[Vennaskond|Vennaskonna]] traditsiooni jätkajateks. <ref>[http://www.postimees.ee/1427481/ultramelanhool-paasterongas-uppunule Postimees: Ultramelanhool päästerõngas uppunule?, Alvar Loog]</ref> |
||
Redaktsioon: 1. juuni 2016, kell 21:46
Robert Kurvitz (8. oktoober 1984) on on karjala-eesti romaanikirjanik, ansambli Ultramelanhool (2001) solist-sõnadekirjutaja ja üks kultuurirühmituse ZA/UM juhtfiguure (asutatud 2010 koos samanimelise võrguajakirjaga). Robert Kurvitz on kirjutanud ka esseistikat, filmistsenaariume ("Free Range. Ballaad maailma heakskiitmisest") ja üldist kultuurikriitikat. Ta on kunstnike Raoul Kurvitza ja Lilian Mosolaineni järeltulija. [1]
Looming
Kirjandus
2013 ilmus romaan "Püha ja õudne lõhn". Romaani sündmustik leiab aset väljamõeldud maailmas ja keskendub kolmele mehele, kes pole kakskümmend aastat pärast klassiõdede jäljetut kadumist ikka veel nende otsimisest loobunud.
“Püha ja õudset lõhna” on nimetatud eesti (proosa)kirjanduse “haihtunud nullindate” lunastuseks ning üheks märgilisemaks kirjandussündmuseks viimase kümne aasta jooksul[2], kirjandusdoktor Johanna Ross märgib, et teos “ületas harva erandina piiri ulme ja “päriskirjanduse” vahel[3], ning pälvis elavat vastukaja mõlemalt poolt.
Ulmespetsialist Jaak Tomberg liigitab teose "fantastilise realismi" ja "maailmaehituskirjanduse" valda kuuluvaks: "Kirjandusteoreetilisest vaatenurgast õnnestub "Pühal ja õudsel lõhnal" dünaamiliselt ära kasutada kaht konventsionaalses žanrisüsteemis teineteisest seni üsna kaugel lahus seisnud žanritendentsi: realistlikku ja fantastilist. Veel enam, sel õnnestub tagantjärele edukalt ilmestada nende tendentside alatist olemuslikku ühisosa ning sellisena kehastab romaan "meie oma väikest tõestust" maailmakirjanduses valdavale tundmusele, et kahekümne esimese sajandi algus on teatud traditsioonilises mõttes uue ja produktiivse realismi mitmete ilmingute esilekerkimise aeg."[4]
Kultuurispetsiifiliste nimede ja kontekstide kasutamine uutes geograafilistes ja kultuurilistes seostes tekitas kriitikutes segadust (Vaasa linnanime kohta küsiti, miks tegevus toimub Rootsis). Mitmed kriitikud (Rein Raud[5], Peeter Helme[6] ja Maniakkide Tänav [7]) heitsid romaanile ette rahuldava lõpu puudumist (samas selle muid voorusi tunnistades), ent ulmekirjanik ja toimetaja Triinu Meres vastas, et raamatu lõpuks on lahenduse kõik tükid käes ja jääb üle need vaid kokku panna[8].
Arvustajad kiitsid Kurvitza romaani keelelist kaasaegsust [9] ja uuenduslikkust [10] ning kirjelduste realistlikkuse kõrget taset.
Autor on öelnud, et toetub kirjutamisel suuresti D&D maailmaehitamise traditsioonile. Ideede arendamisse on kaasatud ka teisi isikuid. Samuti rakendati raamatu viimistlemisel "massitoimetamist", kus erinevate taustadega inimesed said hinnata teose arusaadavust ja realismilähedust, tuua välja häguseid kohti ning teha parandusettepanekuid.[3]
Kirjutamisprotsessis D&D mängusüsteemi kasutamise põhjus on Robert Kurvitza pikaajaline seotus rollimängudega, nii mängujuhi kui mängijana.
Muusika
Ultramelanhooli on nimetatud rock-bändiks, mis loob silda 70ndate proge ning kaasaegse attitude’ilise popmuusika vahel, samuti on kiidetud nende albumite kõrget kontseptuaalsust. [11] Žanrilises mõttes on neid peetud Metro Luminali ja Vennaskonna traditsiooni jätkajateks. [12]
Viited
- ↑ Eesti Päevaleht: Robert Kurvitz austab lootuse esteetikat
- ↑ Vikerkaar 4-5 2014: Diamat on see kui on igasugu, Mariann Tihane
- ↑ 3,0 3,1 Värske Rõhk: Kirjanduse võidurelvastumine. Intervjuu Robert Kurvitzaga
- ↑ Sirp: Maailmaehitamise paranduslik ainelaulatus
- ↑ Goodreads: Püha ja õudne lõhn
- ↑ Looming: Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm, Peeter Helme
- ↑ Ulmeajakiri: Robert Kurvitz "Õudne ja püha lõhn", Maniakkide Tänav
- ↑ Algernon: "Püha ja Õudne Lõhn", Triinu Meres
- ↑ Algernon: Robert Kurvitz: "Püha ja õudne lõhn"
- ↑ Eesti Ekspress: Kurvitza püha ja õudne aegruum, Priit Hõbemägi
- ↑ Kes-Kus: Ultramelanhoolist
- ↑ Postimees: Ultramelanhool päästerõngas uppunule?, Alvar Loog