Epilepsia

Epilepsia ehk langetõbi on närvisüsteemi haigus, mille tunnuseks on korduvalt esinevad krambihood.

Epilepsia on peamiselt krampidega kulgev tervisehäire, mille põhjuseks on peaaju närvirakkudes tekkivad haiguslikud elektrilised potentsiaalid.

Ülevaade

Epilepsia ei ole pidev seisund. See on krooniline haigus, mille korral normaalse närvisüsteemiga inimesel tekivad lühikesed mitteprovotseeritud krambihoogude perioodid ja pea hakkab ringi käima ning silme eest kaob pilt.

Epilepsia on haigus, mille puhul haigusnähud avalduvad ootamatult ja seega tekitab haigus inimeses pideva kindlusetustunde.

Haigus võib olla väga erineva raskusastmega alates väga sageli esinevatest krambihoogudest kuni üksikute kordadeni elu jooksul.

Epilepsia ei ole üldjuhul päritav. Siiski on mõnede epilepsia vormide puhul tähendatud pärilikkuse esinemist. Samuti on kindlaks tehtud, et ühemunakaksikutel on haigestumine epilepsiasse tunduvalt sagedasem kui erimunakaksikutel.

Põhjamaades ja Ameerika Ühendriikides esineb epilepsiat 100 000-st elanikust 700-l.

Tekkepõhjused ja -mehhanismid

Epilepsia tekkepõhjused võivad olla erinevad:

• raseduse või sünnituse ajal tekkinud ajukahjustused,
• kaasasündinud ainevahetushaigused,
• peaajutraumad,
• ajukasvajad jm ajuhaigused
• mürgitused jms.

Umbes 61% haigusjuhtude puhul ei olegi võimalik epilepsia põhjust kindaks määrata.

Epileptilisi hooge põhjustab peaajus asuv epileptiline kolle, kus tekivad närvirakkudes ülemäärased laengud, mille tõttu tekib närvisüsteemi koordineerimatu erutusseisund, milles aju ei saa lühikese ajavahemiku jooksul normaalselt töötada ja tekib nn epileptiline kramp.

Sümptomid ehk avaldumine

Epilepsia puhul eristatakse kahte liiki hootüüpe: osalised ehk paiksed ja generaliseerunud ehk ulatuslikud hood. Mõlemale tüübile võivad eelneda iiveldus- või pearinglushood, erinevad aistingud (nn aurad, veidrate lõhnade tundmine, veider maitse suus vms).

Osaliste hoogude puhul võib tekkida ühe jäseme või ühe poole jäsemete või näo tõmblus või tundehäire, nägemishäire, lõhna- ja maitseelamus, lühike teadvuse kadu. Krampe ei teki.

Närvirakkude epileptiline aktiivsus tekib sel juhul piiratud alal ajus.

Ulatuslikud hood algavad teadvuse kaoga, millele järgnevad kohe krambid. Sageli lõpevad tugevad hood sügava lühiajalise unega.

Ulatuslike krampide puhul võib kaduda kontroll päraku sulgurlihase ja põie tühjendamisfunktsiooni üle ning tekib tahtmatu roojamine ja kusemine.

Diagnoosimine ehk millised uuringuid võidakse teha ja miks

Küsitluse abil selgitatakse välja, millistes tingimustes hoog tekkis ja kuidas hoog kulges. Selleks küsitakse, mida inimene parajasti tegi, kui hoog algas; millised olid hoo eelsümptomid ja tundmused (nt iiveldus, peapööritus); kas inimene oli hoo ajal teadvusel; milline oli hoojärgne toibumine; kas esines uriini- ja roojapidamatust jne. Oluline on ka hoo kirjeldus pealtnägijate poolt. Põhjalik küsitlus aitab välja selgitada (eriti esmakordse krambihoo puhul), kas tegemist oli epilepsiahooga või mõne muu tervisehäirega.

Vahetult pärast hoogu võib hinnata ka pulsisagedust ja vererõhku ning võimalikke kehalisi vigastusi (nt kukkumise tagajärjel tekkinud vigastusi).

Lisauuringutena tehakse tavaliselt aju elektriline uuring – EEG, millega registreeritakse provotseeritud (tehislikult esile kutsustud) hoo ajal tekkivat epileptilist aktiivsust ajus. See aitab eristada epileptilisi hooge muudest sarnastest seisunditest. Lisaks tehakse sageli peaaju kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia võimalike ajukahjustuste ja epilepsia tekke põhjuste väljaselgitamiseks.

Ravi

Pole välja töötatud ravimeid, mille lühiajalise tarvitamise tagajärjel epilepsia täielikult taanduks. Epilepsia ravi on pikaajaline ja hooge ennetav. Epilepsiaravimid ei ravi epilepsiat, vaid aitavad epileptilisi hooge ära hoida. Epilepsiaravimeid tuleb tarvitada tavaliselt mitu aastat.

Esmaabi

Kui inimest tabab äge epilepsiahoog, tuleb jälgida, et ta ei vigastaks ennast krambi ajal. Liigutusi takistada ei tohi, pea alla võib panna midagi pehmet või hoida pead käte vahel. Tuleks vabastada kaelus, et hingamine oleks vaba ja keerata inimene küljele. Haiget ei tohi jätta järelevalveta seni, kuni ta teadvus täielikult taastub. Kiirabi tuleb kutsuda vaid juhul, kui suur hoog kestab üle 10 minuti või kui hood järgnevad üksteisele, ilma et haige vahepeal teadvusele tuleks.

Medikamentoosne ravi

Peamine ravi on medikamentoosne – epilepsiaravimitega.

Epilepsiaravimi kasutamine eeldab täpset korrapärasust. Ebakorrapäraselt kasutatav ravim võib halvendada hoo kontrolli.

Epilepsiaravi lõpetamine on aeglane, sest vähendamisperioodis suureneb hoo risk. Ravi lõpetamist kaalutakse, kui 2–5 aastat pole hooge olnud. Siiski tekivad umbes kolmandikul inimestest hood uuesti.

Kirurgiline ravi

Kirurgiline ravi tuleb kõne alla siis, kui on kindlaks tehtud epileptilisi hooge põhjustav kolle ajus või näiteks kasvaja olemasolu. Kirurgilist ravi rakendatakse vaid juhtudel, kui on kindlalt oodata seisundi paranemist.

Elektriline (uit)närvi stimulatsioon – naha alla paigaldatud elektristimulaatoriga muudetakse närvirakkude elektrilist aktiivsust, inimene saab ise ennetada krampide teket. Samuti suhteliselt vähe kasutatud meetod.

Prognoos

70–80%-l epilepsiahaigetest alluvad hood hästi epilepsiaravile, ning on tõendeid, et nende puhul epilepsia otseselt elukvaliteeti ei halvenda.

Ülejäänud 20–30-% puhul, kelle hood on kroonilised ja ravile raskesti alluvad, on olukord tunduvalt keerulisem. Nende elukvaliteet kannatab palju just seetõttu, et epilepsiahoogude avaldumine on ettearvamatu, võib inimest tabada igal ajal igas situatsioonis.

Ravimata patsientidel tekivad epilepsiahood 30–70%-l uuesti. 86%-l juhtudest saavutatakse vähemalt kolme aasta pikkune haigusvaba periood ja peaaegu 60%-l inimestest krambid pärast ravi lõppemist ei kordu.

Uurimused on näidanud, et 30 aastat pärast epilepsia algust on 63%-l inimestest krambihood täiesti lakanud.

Epilepsiaga inimestel esineb sagedamini ärevushäireid ja depressiooni.

Ennetamine

Kuna 61%-l juhtudest ei ole epilepsia tekke põhjused teada, on väga raske anda nõu haiguse ennetamiseks.

Üks riskitegureid on alkohol. Tõelistel alkohoolikutel on teiste inimestega võrreldes risk saada epileptiline hoog 10 korda suurem.

Ka epilepsiat põdev inimene peaks hoogude vältimiseks piirama alkoholi tarbimist, kuid mõõdukas alkoholi tarbimine ei suurenda hoogude hulka.

Kindlasti tuleb epileptiliste hoogude vältimiseks korrapäraselt tarvitada epilepsiaravimeid.

Ajalugu

On usutud, et epilepsiahoos inimesele tuleb suruda mõni pulk lõugade vahele, et säästa teda keelde hammustamast. Praeguseks on teada, et sellest pole abi, kuna keelde hammustamine toimub ühe esimese reaktsioonina ja hiljem tegutsemine ei aita.

Kasutatud kirjandus

• “Üldarsti käsiraamat 2“ 1996
• “Neuroloogia taskuraamat” 1997
• Lewis P. Rowland “Merritt's Textbook of Neurology” 9th. Ed. 1995
• M. Rätsepp, A. Õun, S. Haldre, A.-E. Kaasik “Täiskasvanute elukvaliteet epilepsia korral”. Eesti Arst, 1998; 6: 529–533
• A. Beilmann, T. Talvik, E. Beghi “Epilepsiaga laste traumatism ja haigestumine Eestis”. Eesti Arst, 1999; 2: 99–106