Erinevus lehekülje "Artur Axmann" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Suurus jäi samaks ,  7 aasta eest
resümee puudub
[[1941]]. aastal astus Axmann vabatahtlikuna [[Wehrmacht]]i. Ta sai Idarindel võideldes sedavõrd raskesti haavata, et kaotas parema käe. 1941. aasta oktoobris valiti ta [[Riigipäev]]a liikmeks.
 
Pärast Adolf Hitleri enestappu [[30. aprill]]il [[1945]] põgenes Axmann füüreri punkrist. Tal õnnestus BerllinistBerliinist lahkuda. Pärast [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõppu kuulutati Adolf Axmann ametlikult surnuks. Ta varjas end Erich Siewert'i nime all [[Mecklenburg-Vorpommern]]is. 1945. aasta detsembris võeti ta [[Lüübek]]is vahi alla. [[1946]]. aasta oktoobris lasti ta vangistusest vabaks, kuid [[1947]]. aasta juulis vahistati uuesti. [[1949]]. aasta mais mõisteti ta kolmeks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. [[1958]]. aastal karistas Berliini kohus teda sõjakuritegude eest 35 000 marga suuruse trahviga.
 
Seejärel tegutses Axmann ettevõtjana, kuid ilma erilise eduta. [[1995]]. aastal avaldas ta mälestusteraamatu "Das kann doch nicht das Ende sein" ("See ei saa ometi lõpp olla").
Anonüümne kasutaja

Navigeerimismenüü