Kollektiviseerimine

Kollektiviseerimine oli Nõukogude Liidus korraldatud aktsioon, mille eesmärgiks oli põllumajandusega tegeleva elanikkonna allutamine riiklikule poliitikale. Kollektiviseerimise tulemusena ühendati maavaldused, varad, tööjõud ja töövahendid kolhoosidesse ja sovhoosidesse.

Kollektiviseerimise käik

Ainuvalitseva kommunistliku partei keskkomitee 1929. a novembripleenumi otsustega alustati laialdast kollektiviseerimiskampaaniat üle terve riigi. Sellega lõpetati seni kestnud Uus Majanduspoliitika (NEP), mis oli võimaldanud talupoegadel müüa oma produkte vabal turul. Intensiivistati vilja jm produktide rekvireerimist. Jõukamatelt talupoegadelt (nn kulakutelt) konfiskeeriti maa ja neid hakati massiliselt küüditama põllumajanduslikesse töölaagritesse. Selle käigus hukkus umbes 6 miljonit inimest, suures osas naisi ja lapsi. Vastuseks sellistele aktsioonidele alustasid paljud talupojad relvastatud vastupanu. Tapeti koduloomi, peideti ja hävitati viljasaaki ning korraldati muid aktsioone.

Aastatel 1929–1933 saadeti kommunistliku partei käsul 25 000 tööstustöölist maapiirkondadesse kollektiviseerimist kohapeal läbi viima. Keeldujaid ja vastupanijaid süüdistati "kulakute abistamises" ja neid küüditati taas massiliselt.

1930. aasta 2. märtsil ilmus ajalehes "Pravda" Stalini artikkel pealkirjaga "Peapööritus edusammudest", kus ta kutsus üles mõningaid seltsimehi kollektiviseerimise edusammudest kainenema. Artikli ilmumise järel kollektiviseerimise intensiivsus ajutiselt vaibus. Talupojad hakkasid kolhoosidest välja astuma, kolhooside koguarv vähenes 1930. aasta jooksul ligi poole võrra. Peagi aga intensiivistus kollektiviseerimine taas. 1936. aastaks oli u 90% NSV Liidu põllumajandusest kollektiviseeritud.