Flööt

Flööt (itaalia keeles flauto (traverso)) on puupuhkpillide hulka kuuluv soolo- ja orkestripill. Tänapäeval kasutatakse flööti ka jazz- ja rockmuusikas - neist viimase üks säravamaid esitajaid on näiteks Ian Anderson.

Partituuris noteeritakse flöödipartii tavaliselt kõige ülemisele noodijoonestikule viiulivõtmes. Suur flööt noteeritakse in C, kuid flöötide perekonna muud pillid on transponeerivad muusikainstrumendid:

• pikoloflööt noteeritakse tavaliselt kas in C (kõlab kirjutatust oktav kõrgemal), in Des või in Es;
• altflööt noteeritakse kas in G, in F või in Es
• bassflööt noteeritakse kas in C või in B
• kontrabassflööt noteeritakse in G.

Ehitus

Flööte on valmistatud õõnsastest luudest, bambusest, savist ja puidust. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas klaasist) ja süsinikkiust. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.

Flöödid jagunevad otsast puhutavateks pikiflöötideks (plokkflööt) ja küljelt puhutavateks põikflöötideks (traaversflööt), millest arenes tänapäevane flööt. Tänapäeval on flööt ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles Querflöte). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister Theobald Böhm (1794–1881). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.

Flöödil on ca. 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, nö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat glissandot. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.

Mänguomadused

Tänapäevane flööt on äärmiselt mitmekülgsete mänguomadustega pill, mis võimaldab teostada nii laulvaid meloodiaid kui ka virtuoosseid liikumisi. Flööti on hinnatud piiramatute väljendusvõimalustega pilliks.

Madalas registris on flöödi hääl mahe ja sametine, keskmises õrn ja soe, kõrgemas registris säravalt kõlav. Flöödil on lihtsalt teostatavad ka mitmesugused flažoletthelid ja multifonid. Flöödi tooni kvaliteeti hinnatakse muuhulgas kahina puudumise järgi, mis mängijalt eeldab huulikusse puhutava õhujoa optimaalset fokusseeritust.

Flöödi üks huvitavaimalt kõlavaid mänguvõtteid on frullato, mille puhul õhujuga möödub enne huulikuni jõudmist mängija r-häälikut artikuleerivast keelest.

Erinevalt teistest puupillidest on flöödil väga lihtne mängida topeltstakaatot, mis saavutatakse ataki andmises kordamööda t- ja k-eksplosiooniga. Topeltstakaato kasutamise lihtsus võimaldab flöödil esitada kiireid ja tehniliselt ülikeerulisi partiisid, mis paljudele teistele instrumentidele jäävad kättesaamatuiks.

Flööt nüüdismuusikas

Nüüdismuusikas kasutatakse lisaks tavapärastele, võimalikult täiuslikke muusikalisi helisid tekitavatele mänguvõtetele ka suurt hulka flöödi tavaliste kõlavärvide paletti laiendavaid mänguvõtteid.

Kõlavärvivariandid

Lisaks tavapärasele flöödi kõlavärvile on nüüdismuusikas kasutusel

• flatterkõla, mis tekib kõri, keele ning kopsudest lähtuva õhujoa flatteri koostoimes
• guturaalhelidega rikastamine, mida kasutatakse tihti samaaegselt 1. oktaavi helide mängimisega
• "neutraalne" kõlavärv, mida on kõige lihtsam saavutada vahemikus a1 kuni cis2
• heli glissandolaadne äralõikamine (off-pitch)
• kõlavärvitremolo, ka kõlavärvitriller, mille puhul sama kuuldava helikõrguse juures kasutatakse erinevaid põhitoone

Hingamisaparaat ja huuled

Hingamisaparaadi ja huulte koostoimes kasutatavateks nüüdismuusika mänguvõteteks on

• sibilando, mille puhul huuled on maksimaalselt lõdvad, toonis on palju lisaõhku, kuid helikõrgus on siiski veel kuulda. Tekkiv heli on müralaadne ja agressiivselt sisisev
• sputato, mille puhul huuled on maksimaalselt lõdvad, toonis on palju lisaõhku ja täpne helikõrgus puudub. Sarnane heli tekib siis, kui lihtsalt puhuda ilma atakita läbi suuava
• ülepuhumine
• alapuhumine, mille puhul huulikusse läheb õhujuga trompetiataki laadselt. Võimalik on alapuhuda isegi septim flöödi kõige madalamast helist allapoole
• heli murdmine, mille tulemuselt on võimalik tõsta esile põhiheli erinevaid harmoonilisi ülemhelisid. Selleks tuleb huulikusse puhuda täiesti lõdvalt ning minimaalse õhusurvega, et ei tekiks selgelt kuuldavat põhitooni

Keel

Keele abil teostatavateks mänguvõteteks on näiteks

• keelelöök (inglise keeles slap tongue), mis võib kõlada koos helikõrgusega või ilma selleta. Vahemikus c1 kuni f2 tekkivat helikõrguseta keelelöögi heli nimetatakse ka flöödi pizzicato-efektiks
• timpaniefekt, mis tekib, kui lüüa keelega vastu huuliku suuava see hetkeks sulgedes
• ülikiire stakaato. Flöödil on võimalik mängida stakaatos kuueteistkümnendiknoote temops 1/4 = 160 MM
• keeleramm (inglise keeles tongue ram), mille puhul huuliku suuava kaetakse kogu suuga ning pressitakse seejärel keel jõuliselt ja väga kiiresti vastu hambaid. Lihtsaim viis saada õige kõla on öelda ingliskeelne sõna hot või häälikuühend 'ht'. Tekkiv heli kõlab suur septim noteeritust madalamal

Huulik

• huuliku ja õhujoa lõikumisnurga muutmine
• muu instrumendi huuliku kasutamine

Vaata ka

• Flötist

Välislingid

• Mats Möller: New Sounds for Flute (inglise keeles, helinäidetega)