Altflööt

Allikas: Vikipeedia

Altflööt on flöödiliste perekonda kuuluv pill.

Altflöödi täpne päritolu on teadmata, kuid selle ajalugu ulatub mitmesaja aasta taha.

Algselt kasutati flööte sõjalises kontekstis, kuid hiljem instrumentaalmuusikas, kus sarnaste kõladega instrumendid olid eri helikõrgustega. Arvatakse, et instrumentaalmuusikas kõlasid sopran-, alt-, tenor- ja bassflööt.[1]

The National Flute Association korraldab altflöötide konkursse, mis toimuvad iga kolme aasta tagant.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Varajase altflöödiga oli palju probleeme. Pillil olid ebaproportsionaalne süsteem, keerulised ristsõrmed, ebaühtlane intonatsioon ja toru pikkus tekitas raskusi pillimängijale. Sõrmeavad olid paigutatud väga laiali, need olid suured ja neid oli raske sõrmedega katta. Varajane altflööt oli puidust, mistõttu oli mängijal pilli raske käes hoida. Mängija pidi olema suur ja maskuliinne, et suutis altflööti üldse mängida.[1]

Oluline roll tänapäevase flöödi arendamisel oli saksa muusikul ja flöödimängijal Theobald Boehmil (1794–1881). Boehmi peeti andekaks inseneriks ja leiutajaks.[3]

Theobald Boehmi lemmikinstrument oli altflööt.[4] Ta töötas esimese altflöödi välja 1854. või 1855. aastal. Esimesed andmed altflöödi kohta on kirjas Boehmi töökoja pearaamatus 1858. aasta jaanuaris ja see müüdi Marcel Ciemirskile Lemburgis. Viiteid, et altflööt on täielikult välja töötatud, leidub 1865. aasta kirjutitest.[1]

Theobald Boehm püüdis lahendada varasemad probleemid altflöötidega. Näiteks lõi ta altflöödi loogilise konstruktsiooni ja klahvide ehituse. Ta kohandas tolleaegset altflööti tänapäeval levinud tavalise flöödi ehk C-flöödi nn Boehmi süsteemiga, kus sõrmede süsteem on mõlemal pillil peaaegu sama ja mängija ei pea uut süsteemi õppima. Kuna altflöödi toru on pikk, siis lisas ta hoovad, et sõrmeavade kaugused oleksid väiksemad.[1]

Theobald Boehm nägi altföödis suurt potentsiaali. Sellepärast kohandas ta altflöödist pilli, mis on sarnane C-flöödiga, kuid siiski uus ja täiesti omaette instrument. Boehm suutis luua madalate registritega ja sügava tämbriga ideaalse pilli, mille järgi tunti juba pikemat aega vajadust.[1]

Esimest korda konstrueeris altflöödi Londoni ettevõte Rudall Carte ja Co 1891. aastal. Sellel ajal oli altflööt flöödiperekonna madalaim liige ning seda kasutati ja teati nime all Bass Flute in G ehk tõlkes bassflööt G-võtmes. Hiljem leiutati flöötide perekonda veelgi madalamad flöödid. Vanemates teostes on altflöödi partituurid nimetuse all bassflööt. Seda võib näha näiteks Gustav Holsti teoses „Planets Suites“ (eesti keeles „Planeetide süit“).[1]

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi altflöödi vastu kasvab 20. sajandil. Selle aja heliloojaid paelus pilli tämber ja kasvas nii pilli soolo- kui ka kammerteoste hulk. Altflööti hakatakse kasutama ka sümfooniaorkestrites, näiteks üks esimesi oli Nikolai Rimski-Korsakovi ooper-ballet „Mlada“. Hiljem lisandusid veel mitmed teosed, üks nendest oli Maurice Ravel „Daphnis ja Cloé“. Just viimasena mainitud teost esitas Bostoni sümfooniaorkester 1917. aasta sügisel. Flöödimängijatel ei olnud aga altflööti ja nad pidid seda laenama Dayton Millerilt, kes oli altflöödi ostnud Londonist 1900. aastal. Aastaid hiljem oli orkestril uuesti vaja laenata Milleri käest altflööti, kuid ta ei olnud linnas ja ei saanud pilli laenata. Lõpuks otsustas orkestri juhtkond osta orkestrile altflöödi. Hiljem selgus, et Miller oli laenanud oma altflööti ka Minneapolise, Cincinnati ja Clevelandi sümfooniaorkestrile.[5]

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on palju teoseid altflöödile ja selle pilli kasutamine on levinud ning instrumenti saab osta eri tootjate käest, näiteks Altus, diMedici, Pearl, Sankyo ja Yamaha.[5]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Ehituselt on altflööt suurem ja pikem kui tavaline kontsertflööt ja ka huulikul olev ava on laiem. Oluline on õhuvool õigesti pilli juhtida, kuna sellest sõltub nootide täpselt mängimise kvaliteet, sest on oht kõrgeid noote üle puhuda.[6]

Altflööt on erakordselt omapärase tämbriga. Heli on pehme ja õrn ning pill kõlab madalamates registrites, kui seda on tavaline C-flööt. Altflöödi helikõrguse vahemik on alates G3 kuni G6.[7]

Altflöödil on kaks huulikute versiooni. Üks on J-tähe kujuline ja teine tavaline sirge. Esimese versiooni puhul on tänu J-tähe kujulisele huulikule pilli nn keha osa lühem ja sellepärast ka mugavam mängija sõrmitsemisele, kuid natuke halvema intonatsiooniga, kui sirge huulikuga pillil.[7]

Õpetajad[muuda | muuda lähteteksti]

Kolm silmapaistvat madala flöödi õpetajat ja selle pilli pedagoogika edendajat on Christine Potter, Paige Long ja Carla Rees.[3]

Carla Rees[muuda | muuda lähteteksti]

Carla Rees on Briti madalate flöötide spetsialist, kes on rahvusvaheliselt tuntud oma uuenduslikkuse poolest. Tema mitmekülgne karjäär hõlmab soolo- ja kammermuusika esinemisi, koostöid, salvestamisi, heliloomingut, arranžeerimist, toimetamist ja õpetamist. Carla Reesi sõnul on põhiline erinevus tavalise flöödi ja altflöödi mängimisel õhukiirus. Altflöödil on oluline õhuvoolu aeglustada ja lasta kehal resoneerida ehk võnkuda/heliseda. Tema sõnul on suurim probleem see, et inimesed mängivad altflööti samamoodi nagu C-flööti. See hõlmab nii heli loomise küsimusi kui ka poosi. Altflööt nõuab käepositsiooni, poosi ja õhu kasutamise teistsugust lähenemist kui tavaline C-flööt. Rees tõdeb, et kahjuks näeb ta neid probleeme mõnede kogenud mängijate, sealhulgas mõnede tuntud mängijate puhul. Kunagi muusikud pigem laenasid esinemisteks altflööte, sest neil ei olnud endil altflööte. Nii ei olnud mängijatel aega päriselt pilli võimalusi ja omadusi tundma õppida.[8]

Rees lisab, et altflöödi mängimine nõuab õiget, pillile vastavat käte positsiooni kohandamist, kuna pillid on rasked ja nõuavad suurt jõudu. Rees tegi enne oma esimest altflöödi kontserti 6 kuud jõutrenni.[8]

Mõned mängijad arvavad, et kõverpea ehk J-kujulise huulikuga pilli on kergem mängida just suuruse tõttu, kuid Reesi sõnul see sedasi ei ole ja õige käte poosi korral on sirge huulikuga altflööte võimalik mängida enamikul inimestel.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Rees Carla (2013). The Kingma System Alto Flute: A Practical Guide for Composers and Performers http://www.altoflute.co.uk/
  2. Chris Potter. (s.a.). Chris Potter, low-flutes specialist, International Soloist, Teacher, Composer, Arranger, Conductor. https://chrispotterflute.com/
  3. 3,0 3,1 Adrienne D. Tedjamulia Read (2023) The history and pedagogy of low flutes, [A Treatise submitted to the College of Music in partial fulfillment of the requirements for the degree of Doctor of Music, Florida State University College of Music] The Florida State University ProQuest Dissertations Publishing, 2023. 30314316
  4. Moskovitz, H. (1968). The family of flutes. Music Journal, 26(4), 29. https://www.proquest.com/openview/cd0476baa8db4668e8f46f6238d148dc/1?pq-origsite=gscholar&cbl=1821602
  5. 5,0 5,1 Toff, N. (2012). The flute book: A complete guide for students and performers. Oxford University Press. https://books.google.ee/books?hl=en&lr=&id=NwENAG82r24C&oi=fnd&pg=PP1&dq=the+technical+structure+of+the+alto+flute&ots=gas76mal3I&sig=LIGLelP72SFgS5_dOC9VDqWjaNE&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false
  6. Phyllis Avidan Louke, flutist teacher composer. (2004). Getting Started Playing Alto, Bass, And Contrabass Flutes.
  7. 7,0 7,1 Tonebase Team. (2023). What is an Alto Flute? https://www.tonebase.co/flute-blog/what-is-an-alto-flute
  8. 8,0 8,1 8,2 The flute examiner (2019) Interview with Carla Rees by Kelly Mollnow Wilson https://thefluteexaminer.com/interview-with-carla-rees-by-kelly-mollnow-wilson/