Suurtükk

Saksa suurtükimeeskond Läänerindel 1914

USA välisuurtükimeeskond Iraagis 2004.

Moodne Saksa liikursuurtükk PzH 2000

Suurtükk on mürskudega tulistav vint- või sileraudne tulirelv kaliibriga vähemalt 20 mm.

Ajaloost

Enne suurtükkide kasutuselevõttu täitsid raskerelvade ülesannet heitemasinad ja katapuldid. Esimene püssirohul töötav suurtükk võeti kasutusele 1348. aastal Rudelsburgi juures. 15. sajandil leiutati lafett ja asetati suurtükid ratastele. 19. sajandil leiutati Šveitsis heitelaengute süsteem ja Saksamaal tagantlaetav suurtükk. Samuti võeti kasutusele vintsooned rauas. Seoses raudtee arenguga hakati suurtükke paigutama raudteeplatvormidele. 20. sajandi alguseks leiutati taandurmehhanism. Esimese maailmasõja ajal võeti peamiselt prantslaste eestvõttel alates aastast 1917 kasutusele esimesed liikursuurtükid. Kergemaid suurtükke paigutati ka veoautodele.

Suurtükkide jagunemine

Varasemal ajal erinesid suurtükid üksteisest mitme tunnuse poolest, tänapäeval on liigid teineteisele lähenenud.

Tänapäeva suurtükid jagunevad liigilt:

• kahuriteks ja
• haubitsateks.

Üks oluline suurtükiliik on olnud mortiir ning varasemalt ka falkonett.

Nõukogude suurtükiväes on eristatud ka kahur-haubitsat – näiteks Nõukogude Liidu 152 mm suurtükil ML-20 oli mõlema liigi omadusi.

Suurtükid jagunevad:

Kaliibrilt:

• kergeteks – 20–125 mm,
• keskmisteks – 127–155 mm,
• rasketeks – 175 mm ja enam.

Laadimis- ja tulistamissüsteemilt:

• manuaalseteks (tagantlaetavad, varem ka eestlaetavad),
• poolautomaatseteks ja
• automaatseteks.

Mobiilsuselt:

• välisuurtükke ehk haakes veetavaid,
• liikursuurtükke ehk iseliikuvaid ja
• statsionaarsuurtükke ehk kindlusesuurtükke.

Raua sisepinnalt:

• vintraudseteks,
• sileraudseteks

Vastavalt laengukambri tahapoole (reaktiivplahvatusele) avatusele:

• tagasilöögiga- ja
• tagasilöögita suurtükke ehk reaktiivsuurtükke.

Mürskude kasutuselevõtuni tulistati suurtükkidest suurtükikuulidega.