Avaliku ja eraõiguse eristamine: erinevus redaktsioonide vahel
P lingid |
P lingid |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''[[avalik õigus|Avaliku õiguse]]''' ja '''[[eraõigus]]e''' eristamine on üks vanimaid |
'''[[avalik õigus|Avaliku õiguse]]''' ja '''[[eraõigus]]e''' eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas [[tööõigus]] on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus. |
||
Üldtuntud on kolm eristamise [[teooria]]t: |
Üldtuntud on kolm eristamise [[teooria]]t: |
||
1) '''huviteooria''', mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Üldtuntud on Rooma juristi |
1) '''huviteooria''', mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Üldtuntud on Rooma juristi [[Ulpianus]]e (170-228 e.m.a.) tsitaat: ''publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem'' - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest; |
||
2) '''subordinatsiooniteooria''', mille järgi avalik õigus reguleerib '''subordinatsiooni'''- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine ([[seadus]], [[haldusakt]]), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid ([[perekonnaõigus|suhted vanemate ja laste vahel]], [[eestkoste]]) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid ([[haldusleping]]); |
2) '''subordinatsiooniteooria''', mille järgi avalik õigus reguleerib '''subordinatsiooni'''- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine ([[seadus]], [[haldusakt]]), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid ([[perekonnaõigus|suhted vanemate ja laste vahel]], [[eestkoste]]) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid ([[haldusleping]]); |
||
| 11. rida: | 11. rida: | ||
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse erinevaid teooriaid ka koos. |
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse erinevaid teooriaid ka koos. |
||
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu [[tühisuse]]. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega. |
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu [[lepingu tühisus|tühisuse]]. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega. |
||
== Allikad == |
== Allikad == |
||
Redaktsioon: 9. august 2005, kell 09:59
Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas tööõigus on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus.
Üldtuntud on kolm eristamise teooriat:
1) huviteooria, mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Üldtuntud on Rooma juristi Ulpianuse (170-228 e.m.a.) tsitaat: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest;
2) subordinatsiooniteooria, mille järgi avalik õigus reguleerib subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine (seadus, haldusakt), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid (haldusleping);
3) subjektiteooria, mis loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega.
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse erinevaid teooriaid ka koos.
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.