Avaliku ja eraõiguse eristamine: erinevus redaktsioonide vahel
PResümee puudub |
midagi def. taolist, põhjalikult muudetud |
||
| 1. rida: | 1. rida: | ||
'''[[avalik õigus|Avaliku õiguse]]''' ja '''[[eraõigus]]e''' eristamine on üks vanimaid [[õiguslik küsimus|õiguslikke küsimusi]], millel praegu on süstemaatiline ("Kas [[tööõigus]] on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus. |
|||
'''[[avalik õigus|Avalikul õigusel]]''' ja '''[[eraõigus]]el''' on põhimõtteliselt erinevad lähtepunktid ja funktsioonid. Eraõigus lähtub üksikisiku privaatautonoomiast ning tal on ülesanne reguleerida eraõiguslike isikute õiglast suhtlemist ning lahendada nende aktuaalseid või potentsiaalseid huvikonflikte. Avaliku õiguse, vähemalt tema olulisema osa, s.o. riigi- ja haldusõiguse, objektiks on riik kui kõrgema võimu kandja. Avaliku õiguse eesmärgiks on määratleda ning piiritleda riigiorganite pädevust. See ei välista muidugi seda, et riik ei osale eraõiguslikes suhetes, ei kasuta eraõiguse vorme. Viimast tuleb vaadata siiski kui erandit, peale selle puudub riigil privaatautonoomia. |
|||
Üldtuntud on kolm eristamise [[teooria]]t: |
|||
| ⚫ | 1) '''huviteooria''', mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest |
||
| ⚫ | 1) '''huviteooria''', mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Üldtuntud on Rooma juristi Ulpianuse (170-228 e.m.a.) tsitaat: ''publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem'' - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest; |
||
| ⚫ | 2) '''subordinatsiooniteooria''', mille järgi avalik õigus reguleerib subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid |
||
| ⚫ | 2) '''subordinatsiooniteooria''', mille järgi avalik õigus reguleerib '''subordinatsiooni'''- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine ([[seadus]], [[haldusakt]]), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid ([[perekonnaõigus|suhted vanemate ja laste vahel]], [[eestkoste]]) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid ([[haldusleping]]); |
||
3) '''subjektiteooria''', mis loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega. |
3) '''subjektiteooria''', mis loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega. |
||
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning |
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse erinevaid teooriaid ka koos. |
||
Era- ja avaliku õiguse piiritlemisteooriate praktiline väärtus on võrdlemisi väike. Reeglina ei tekita probleeme küsimus, kas üks või teine õigusnorm kuulub era- või avaliku õiguse valdkonda. |
|||
Probleemid võivad tekkida kohtuvaidluste lahendamisel. See puudutab eelkõige konkreetsete üksikjuhtumite kuuluvuse määratlemist - milline õigusnorm või õiguse valdkond antud juhtumit reguleerib. Vastavalt sellele toimub ka kohtuliku vaidluse lahendamine kas halduskohtu- või tsiviilkohtumenetluse korras. |
|||
Seega võib öelda, et era- ja avaliku õiguse eristamine ei ole praktika jaoks niivõrd kvalifikatsiooni-, kuivõrd korralduslik probleem. |
|||
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu [[tühisuse]]. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega. |
|||
{{pooleli}} |
|||
== Allikad == |
== Allikad == |
||
[http://www.ibs.ee/ibs/juura/haldus/haldusoiguse_moiste.html#piiritlemine Kalle Merusk, Indrek Koolmeister. ''Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele.''] |
[http://www.ibs.ee/ibs/juura/haldus/haldusoiguse_moiste.html#piiritlemine Kalle Merusk, Indrek Koolmeister. ''Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele.''] |
||
[http://www.ibs.ee/ibs/juura/entsyklop/ Raul Narits. ''Õiguse entsüklopeedia.'' Tartu Ülikool 1995]] |
|||
Redaktsioon: 9. august 2005, kell 08:46
Avaliku õiguse ja eraõiguse eristamine on üks vanimaid õiguslikke küsimusi, millel praegu on süstemaatiline ("Kas tööõigus on era- või avaliku õiguse haru?") ning ka praktiline ("Kas antud vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse?") tähtsus.
Üldtuntud on kolm eristamise teooriat:
1) huviteooria, mis lähtub õigusnormi huvisuundumisest. Üldtuntud on Rooma juristi Ulpianuse (170-228 e.m.a.) tsitaat: publicum ius est guod ad statum rei Romanae spectat, privatum guod ad singulorum utilitatem - avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist, eraõigus, mis puudutab üksikisiku kasu. Puuduseks on see, et paljud õigusnormid lähtuvad samaaegselt nii avalikest kui ka erahuvidest. Üldistatult võib öelda, et kogu õigus, s.h. ka eraõigus, teenib ühiskondlikku korda ja seega puudutab avalikke huvisid ning, vastupidi, üldised huvid koosnevad isikute eraõiguslikest huvidest;
2) subordinatsiooniteooria, mille järgi avalik õigus reguleerib subordinatsiooni- ehk alluvussuhteid, eraõigus aga suhteid võrdsete subjektide vahel. Selle käsitluse alusel on avalikule õigusele iseloomulik ühepoolne kohustuslik reguleerimine (seadus, haldusakt), eraõigusele aga leping. Puuduseks on see, et ka eraõigus võib teatud juhtudel reguleerida subordinatsioonisuhteid (suhted vanemate ja laste vahel, eestkoste) ning vastupidi, teatud juhtudel reguleerib avalik õigus ka koordinatsioonisuhteid (haldusleping);
3) subjektiteooria, mis loeb avalikuks õiguseks nende õigusnormide kogumit, mille õigustatud või kohustatud subjektiks on üksnes avaliku võimu kandja. Avaliku õiguse sidumine normiadressaatidega, kelleks on avaliku võimu kandjad, on oluliseks kriteeriumiks era- ja avaliku õiguse eristamisel, kuna see on seotud era- ja avaliku õiguse funktsioonide erinevusega.
Üldlevinud on arvamus, et üksikjuhul väärivad tähelepanu kõik eespool nimetatud teooriad ning kõik nende kriteeriumid on rakendatavad. Kasutatakse erinevaid teooriaid ka koos.
Praktikas, õigustoiminguid tehes on era- ja avaliku õiguse normid üksteisest raskesti eristatavad. Nii võib näiteks eraõigusliku lepingu sõlmimisel seaduses toodud vorminõude eiramine kaasa tuua lepingu tühisuse. Üldiselt on eraõiguslike kohustuste täitmine ikkagi tagatud avalik-õiguslike sanktsioonidega.
Allikad
Kalle Merusk, Indrek Koolmeister. Haldusõigus. Õpik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilastele. Raul Narits. Õiguse entsüklopeedia. Tartu Ülikool 1995]