Flamenko: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Removing external link: *.rociomarquez.com -- per m:User:COIBot/XWiki/rociomarquez.com.
13. rida: 13. rida:
* [[Juana Vargas]]
* [[Juana Vargas]]
* [[Carlos Montoya]]
* [[Carlos Montoya]]

* [http://www.rociomarquez.com Rocío Márquez]


==Vaata ka==
==Vaata ka==

Redaktsioon: 16. september 2008, kell 00:23

Belén Maya 2001

Flamenko (hispaania k flamenco) on Hispaania (Andaluusia) päritolu rütmikas muusikastiil (kitarrimäng ja laul) ning temperamentne keerukate käeliigutuste, plaksutuste ja jalalöökidega soolotants, mis moodustavad keeruka muusikalise ja kultuurilise traditsiooni. Flamenko on pärit Andaluusia alamklasside seast ja sisaldab kultuurimõjusid mustlastelt, araablastelt ja põhja-aafriklastelt, hilisemal perioodil ka Ladina-Ameerikast. Flamenko sünniaeg pole teada kuid selle juured võivad ulatuda rekonkista eelsesse perioodi. Olulise tõuke andis arvatavasti Hispaania inkvisitsioon, kes vähemusrahvastele survet avaldades sundis nad asustamata piirkondadesse, kus segunesid eri rahvaste muusika- ja tantsupärimus. Mõistet flamenko (sõna etümoloogia pole täpselt teada) hakati tugevalt mustlasmõjulise muusika- ja tantsutraditsiooni kohta kasutama arvatavasti 18. sajandi lõpul, mil flamenko lõplikult eristus rahvaliku muusika- ja tantsukultuuri seas iseseisva žanrina ning kujunesid välja selle erinevad alamstiilid (alegrías, bulerias, fandangos, sevillana jpt). 19. sajandil levisid flamenko ja mustlaskultuuri mõjud üle Euroopa; seda soodustas romantism, mis idealiseeris mustlaste kui vaba loodusrahva kultuuritraditsioone. Flamenko kuldajastu jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi agusesse, mil flamenkotantsijad ja kitarristid esinesid paljudes kohvikutes, 20. sajandi algusest alates ka teatrites.

Flamenkomuusika kasutab früügia (dooria) helilaadi, milles on tihti altereerritud kolmas ja seitsmes aste. Tüüpiline on nn Andaluusia kadents, mis früügia E helistikus tähendab harmoonilist järgnevust Am – G – F – E. Laulude meloodia ei ole enamasti suurema ulatusega kui üks sekst; varieeruvus saavutatakse hääletämbri ja mikrotonaalsuse abiga, suur osa on improvisatsioonil. Taktimõõt võib olla 2/4, 3/4 või 4/4 kuid kõige tavalisemad on 12-löögilised süsteemid (nt 12/8, 6/8 + 3/4).

Flamenkoartiste


Vaata ka