Enn Terasmäe
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Enn Terasmäe (aastani 1936 Nikolai Roosa; 20. detsember 1899 Villevere, Kabala vald, Viljandimaa – 17. august 1990 Frankford, Ontario) oli eesti ja Kanada põllumajandusteadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1918–1920 võttis Terasmäe osa Vabadussõjast. 1927. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli. 1929. aastal sai ta magistrikraadi agronoomias (väitekiri "Esimese vilja tasuvusest madalsool"), 1934. aastal sai doktorikraadi (dr. agr.) väitekirjaga "Külviaja mõjust lõikustoodangule madalsool".[1] Kuulus EYS Veljestosse, hiljem korporatsioon Rotaliasse.
19. maist 1938 kuni 1940. aastani oli Terasmäe põllutööministri abi.[2]
1944. aastal põgenes Terasmäe Rootsi, kust 1952. aastal siirdus Kanadasse. Seal töötas ta Guelphi Ülikoolis, kus uuris taimede mikroelementide tarvet ja nende toimet taimekasvule, oli aastatel 1960–1965 samas taimekasvatusprofessor.[1]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Enn Terasmäe poeg on geoloog Jaan Terasmäe.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Enn Terasmäe. Eesti Entsüklopeedia
- ↑ Vabariigi Presidendi käskkiri nr. 16 – 19. maist 1938 (RT 1938, 51, 479)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Album academicum universitatis Tartuensis. II köide, Tartu 1994, lk 6
- Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos. II osa (1918–1940) Tartu 2003. Lk 185–186