Elmar Vrager
Elmar Vrager (31. mai 1916 Haapsalu – 22. oktoober 1998 Eskilstuna) oli eesti luuletaja, ajakirjanik ja pedagoog.
Ta sündis aastal 1916 Haapsalus meremehe pojana, ta kasvas üles Kärdlas. Ta õppis aastatel 1924–1931 Kärdla algkoolis, aastatel 1931–1932 Haapsalus Läänemaa Ühisgümnaasiumis, aastatel 1934–1937 Eesti Haridussõprade Seltsi kodukeskkoolis, lõpetas aastal 1938 Kärdla reaalkooli. Pedagoogilise ettevalmistuse sai ta aastatel 1942–1943 suvekursustel Haapsalus.
Ta töötas aastatel 1938–1940 ajakirjanikuna Kärdlas, aastatel 1940–1942 töötas ta Kärdla haigla kantseleis ja arveametnikuna Kärdla kalevivabrikus. Aastal 1943 töötas ta õpetajana Kõrgesaare valla Puski algkoolis, aastatel 1943–1944 töötas ta õpetajana Kullamaa vallas Leevu[küsitav] algkoolis.
Aastal 1944 põgenes ta Rootsi, kus oli aastal 1945 õpetajaks Gränna laagrikoolis ja aastatel 1949–1951 Höganäsi eesti täienduskoolis. Vahepealsetel aegadel ja aastatel 1951–1966 töötas ta vabrikutes ja muinsuskaitse alal. Aastatel 1966–1981 töötas ta Eskilstuna kunstimuuseumis arhiivitöölise ja konoristina. Ta elas Eskilstunas, kus ta ka suri.
Ta alustas värsikatsetustega algkoolis, trükidebüüt oli aastal 1934. Talt on ilmunud kolm luulekogu. Murdeluule loomisele innustas teda Gustav Suitsu "Kerkokell".
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Elmar Vrageri luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Valged rannad" Tallinn: Olion, 1938
- "Tõusvad rannad" Toronto: Orto, 1956
- "Hiiu kannel" Kärdla: EELK Kärdla Kogudus, 1997