Mine sisu juurde

Elektrooniline hääletamine

Allikas: Vikipeedia
Euroopa Parlamendi valimised 2019. aastal, e-hääletamine Saksamaal Augsburgi ülikooli fuajees

Elektrooniline hääletamine ehk e-hääletamine on hääletamine elektroonilise seadme vahendusel.

Elektroonilise hääletuse liigid on näiteks Interneti vahendusel hääletamine ehk i-hääletamine, hääletamine jaoskonnas arvuti ehk valimiskabiini vahendusel ja hääletamine mobiiltelefoni vahendusel, sh määratletakse e-hääletusena ka hääletussüsteemid, milles sedel täidetakse füüsiliselt, kuid registreeritakse häälte kokkulugemise lihtsustamiseks elektrooniliselt näiteks optilise skanneri või mõne muu seadme vahendusel.[1]

E-hääletamise puhul eristatakse hääletamist kontrollitud keskkonnas nagu valimisjaoskond ja kontrollimata või vähesel määral kontrollitud keskkonnas nagu kodu, töökoht vmt, mille puhul on tegemist kaughääletusega.[1] Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) käsiraamat valimisvaatlejatele kasutab e-hääletuse asemel terminit "uued hääletusviisid", mis võimaldab kirjeldada ka elektroonilise komponendiga hübriidseid hääletusviise.[2]

2014. aastal lõid Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna teadus-arendusettevõte ja Eesti internetihääletamise süsteemi looja Cybernetica ning rahvusvaheline juhtiv automatiseeritud valimissüsteeme tootev ettevõte Smartmatic koostöös unikaalse internetihääletamise kompetentsikeskuse, mis tegeleb i-hääletusega.[3] [4]

Elektrooniline hääletamine riigiti

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Elektrooniline hääletamine Eestis

Eestis kasutatakse riigi tasandil oluliste otsuste hääletamisel elektroonilist hääletamist 1990. aastast.[5] Elektrooniline hääletussüsteem paigaldati Ülemnõukogu saali 1989. aasta lõpus toimunud remondi käigus.[6] Elektroonilist hääletamist on kasutatud Riigikogu, kohalike omavalitsuste volikogude, Euroopa Parlamendi liikmete valimistel ja mitmetel muudel hääletustel. Levinud on ka telefonihääletused, millega on valitud näiteks Eesti laulu, euromündi kujundust, superstaare, kõige valelikumat poliitikut ning hääletada telesaadetes tõstatatud teemadel. Telefonihääletustel on sageli ühel isikul võimaldatud hääletada mitu korda, hääletamine on seejuures enamasti tasuline.

Šveitsis on e-hääletus riiklikult reguleeritud seadusega, mis määratleb eri hääletustele esitatavad nõuded alates individuaalsest kontrollitavusest kuni universaalse kontrollitavuseni.[7] E-hääletus on kasutusel turvalise hääletusviisina välismaal viibivatele kodanikele. Šveitsi eri kantonites on eksperimenteeritud e/i-hääletuse eri tehnoloogiatega.[8]

Valimismasinaid kasutati perioodil 1998–2005,[8] mille järel Saksamaa konstitutsioonikohus kuulutas e-hääletuse põhiseadusvastaseks. Kohus lähtus valimiste avalikkuse põhimõttest, millest lähtuvalt peavad valimised olema vaadeldavad ehk alluma avalikule kontrollile, vigu valimiste korralduses peab olema võimalik tuvastada, esitada nende kohta kaebusi jm viisil käsitleda. Saksamaal rakendatud elektroonilise hääletamise süsteem sellist vaadeldavust ei võimaldanud ning seetõttu e-hääletamine peatati.[9]

Soomes on e-hääletust piiratud ulatuses katsetatud aastal 2008. I-hääletuse üle käib Soomes hetkel tihe arutelu. I-hääletuseks vajalik tehniline infrastruktuur on Soomes olemas (PKI + ID-kaart + Palveluväylä), kuid riikliku identiteedi kandja levik on madalam kui meil.[8]

Prantsusmaa

[muuda | muuda lähteteksti]

Prantsusmaa on e-hääletust kasutanud aastast 2007 ning seal tähendab see turvalist https-veebisaiti, mille kasutajatunnuseid ja paroole levitatakse kodanikele meili ja SMSi teel.[8]

1990. aastate lõpuks kasutas Hollandis kioski tüüpi (DRE) hääletusmasinaid kuni 90% elanikkonnast. Aastatel 2006–2007 läbi viidud poliitilise kampaaniaga viidi NEDAP hääletusmasinad käigust ja e-hääletus lõpetati 2009. Ei e- ega i-valimist Hollandis veel ei ole ega paista tulevat.[8]

Norras on i-hääletust piiratud ulatuses edukalt katsetatud. Pilootprojekt lõpetati, sest i-hääletus ei suurendanud valimisaktiivsust ja selle kasutamine oleks väidetavalt võinud mõjuda halvasti valimiste usaldatavusele. Lõpetamist põhjendati ka krüptoprotokolli ja tarkvara puuduste ning sellest tuleneva ohuga hääletamise salajasusele[10][11], mh polnud 2013. aasta katseprojektis suhe tavahääletusega arvesse võetud ning osadel isikutel õnnestus hääletada kaks korda.[8]

  1. 1,0 1,1 ACE Encyclopaedia: E-Voting. ACE Electoral Knowledge Network.
  2. Handbook for the Observation of New Voting Technologies
  3. Smartmatic ja Cybernetica loovad Eestisse globaalse internetihääletamise kompetentsikeskuse, CYBERNETICA AS, 19. juuni 2014
  4. I-hääletamine[alaline kõdulink], Internetihääletamise kompetentsikeskus, vaadatud 4. mai 2017
  5. Heino Kostabi "Vundamendi taastamine iseseisvale riigile. Dokumente, materjale ja meenutusi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu tegevusest aastatel 1990-1992", Tartu 2012
  6. "Karla katedraali tipphetked" Allar Viivik, Õhtuleht, 18. november 2006
  7. Federal Chancellery Ordinance on Electronic Voting
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 8,5 Valimiste turvamudelist, RIA blogi, 13. märts 2017
  9. Use of voting computers in 2005 Bundestag election unconstitutional
  10. E-voting experiments end in Norway amid security fears
  11. English summary

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]