Ehituskuur
Ehituskuur (saksa keeles Bauhütte) on ajalooline kirikuehitajate (kiviraidurite, kujurite, müürseppade, seinamaalijate ja klaasimaalijate) tsunftilaadne organisatsioon peamiselt saksakeelsetes maades, ka Prantsusmaal ja Ungaris.
Keskajal oli ehituskuuri ülesandeks kunstiliste ehitustraditsioonide viljelemine ja arendamine ning kuurisaladuste (tehniliste kogemuste ja praktikate, proportsioonipõhimõtete) edasiandmine. Nende ehituskuuriraamatutes, millest mõned on säilinud, on ehitusplaane, tüpiseeritud figuure, ornamente ja muid joonistusi, mille järgi töid teostati.
Need kuurid tekkisid 13. sajandil mungatraditsioonide edasikandjatena ning nende õitseng oli 14. sajandil. Neid peetakse linnatsunftide eelkäijaks. Aastal 1459 liitusid ehituskuurid Straßburgi eeskirja alusel Straßburgi peaehituskuuriga. Sellele allusid Kölni, Viini ja Berni, hiljem ka Zürichi ehituskuur, neile omakorda piirkondlikud ehituskuurid.
Ehituskuuri liikmed kohustusid täitma kuurieeskirju, milles oli väga erinevaid seadusi, muuhulgas õpipoisiaja, maksude ja töötasude kohta. Neil oli usu ja kõlbluse alaseid kohustusi. Nad pidid kultiveerima inimlikke voorusi, nagu kannatlikkust, vennaarmastust, truudust, vaikimist ja tõearmastust. Ehituskuuril oli veel teine sotsiaalne eesmärk: ta toetas vanu ja vaesunud liikmeid. Lahendati ka omavahelisi tülisid. Isik, kes tahtis ehituskuuri astuda, vajas käemeest sellest kuurist. Vastuvõtmine eeldas sündimist abielust ja head mainet. Kui keegi ordu eeskirja rikkus, kuulutati ta autuks ning tema nimi naelutati häbiposti.
Ehituskuuride liikmetel oli teistsugune riietus ja kombed kui tsunftideks organiseerunud linnakiviraiduritel.
Ehituskuuri juhtis Aldermann. Temast allpool olid järgmised astmed, mis on tänini säilinud:
- juhtiv ehitusmeister (ladina keeles magister fabricae) ja kaupmees (ladina keeles gubernator fabricae; finantsjuht)
- sell
- õpipoiss
Igal tsunftigildil oli oma kutseühing, märgid ja salasümbolid. Need olid nii-öelda liikmetunnistuseks, sest kirjaoskus oli tol ajal väheste eesõigus.
Igasse ilmalikku gildiühingusse kuulus vaimulik. Ehituskuuridel olid üldiselt lähedased suhted kirikute ja kloostritega. Rahva jaoks tegi nad müstiliseks see, et ehituskuuri liikmetel olid ulatuslikud teadmised Piibli kohta, mida tavakodanikul ei olnud, sest missasid peeti tol ajal ladina keeles.
Oma ulatuslike teadmistega ehitusest rändasid ehituskuuri liikmed kohtadesse, kus kavandati suuri ehitisi, näiteks toomkirikut või kloostrit. Selliseid ettevõtmisi oli tol ajal palju. Tulevase ehituse paika jõudes ehitasid nad oma kuuri ning pakkusid oma teenuseid.
Vaimulikud vastustasid sageli ehituskuure, inkvisitsioon püüdis neid välja juurida. Prantsusmaal peeti nende tegevust alati ketserlikuks.
Reformatsiooniga käisid alla ka ehituskuurid, aastal 1731 saadeti nad sunniviisiliselt laiali. Mõned nende kombed esinevad vabamüürluses.
Praegune seis[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval on toomkiriku-ehituskuurid (Dombauhütten) piiskopkonna ettevõtted, mille ülesandeks on kiriku omandis olevate hoonete, eriti piiskopikiriku renoveerimine, saneerimine ja alalhoidmine. Nüüd on sinna vastu võetud ka naisi. Näiteks Kölni ehituskuuri juhib diplomeeritud naisinsener.