Ehalkäimine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ehalkäimine (ka: tädirannas käimine; saarte murdes ka: lipsul käimine) oli mitmetes rahvakultuurides traditsioon, mille korral noormehed külastasid öösel abiellumiseas tütarlapsi[1].

Ehal käidi leeritatud tüdrukute juures, ka ehalkäijad olid leeritatud (s. o. täisealiseks tunnistatud). Ehalkäimine algas paastumaarjapäevevast (25. märts), kui tüdrukud olid "saanud võtme" (s.o. kolisid lakka või aita magama), enamasti küll jüripäevast (23. aprill) ja kestis mihklipäevani (29. sept.), s. o. läbi suve. Ehal käidi neljapäeva ja laupäeva õhtuti (need on ka kosjaskäimise õhtud). Komme on tuntud üle maa (v. a. õigeusklikud setud ja venelased). Ehalkäimine ei tähendanud tingimata sugulist läbikäimist, selle varjundi sai ehalkäimine alles XX sajandil. Ehkki ehalkäimist põhimõtteliselt ei põlustatud, leidus siiski peremehi, kes kommet vaenasid (magamata tüdrukud ei suuda tööd teha). Sellistele peremeestele mängiti sageli tooreidki tempe (maeti kaev, viidi vanker katusele jne.). Ehalkäimine oli normipärane komme, mis täitis aega leeritamise ja kosjade vahel. Tüdruk, kellel ehaline üldse ei käinud, võis jääda kosilasteta.

Ehalkäimiseks on nimetatud ka tüdrukute sügistalvist kooskäimist käsitöö tegemiseks, jutuajamiseks, mängimiseks - enne valget mindi koju - enamasti laupäeva õhtul (harva pühapäeval, ka neljapäeva õhtul) (Jõhvi, Iisaku, Kadrina, Simuna, Räpina jne).

Mõnel pool oli ehalkäimine pimedal ajal üksiku inimese juures õhtust hommikuni seltsiks olemine, eriti laupäeval (Avinurme, Holstre, Tarvastu, Otepää jne). Mõnes kihelkonnas nimetati seda traditsiooni ka hämarikule minemiseks (Jõhvi, Kose, Vaivara, Viru-Nigula).[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 23
  2. Ülo Tedre. Pulmasõnastik I