Eestimaa rüütliõigus

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Eestimaa rüütliõigus (sks Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Land-Recht) oli kuuest raamatust koosnev õigustekst, mille kodifitseeris 1650. aastal Tallinna linnusekohtu assessor Philipp Crusius.[1] Dokument omas reaalset seadusjõudu ainult Eestimaa hertsogkonnas, mis hõlmas kogu tänapäeva Põhja-Eestit ja Hiiumaad ning piirnes lõunas Liivimaa hertsogkonnaga ja idas Rootsi Ingerimaaga.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa rüütelkond[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa rüütelkond oli territoriaalseisuslik omavalitsus, mis tegutses poolautonoomselt erinevate võõrvõimude all ametlikult kuni 1920. aastani. 1560. aasta Härgmäe lahingu (mis peeti Liivi sõja raames) tagajärjel varises kokku Liivi ordu sõjaline võim, mille tulemusel hävines Liivimaa kui eraldiseisev poliitiline üksus. Selle tõttu alistusid Harju-, Viru- ja Järvamaa rüütliordud Rootsi kuningriigile 1561. aastal, kui rootslaste armee maabus Revalis (tänapäeva Tallinnas). Rootsi võimu all koondati nende korporatsioonide hõivatud alad ühtseks Eestimaa hertsogkonnaks, mis saavutas poliitilise autonoomsuse Rootsi kuningriigi ülemvõimu all ning kus kõik eelnevad privileegid ja õigused jäid siiski kehtima.[3]

Eestimaa rüütliõiguse peamised organid[muuda | muuda lähteteksti]

Rootsi kuninga 1584. aasta dekreediga loodi kuberner Pontus de la Gardie toetusega Eestimaa rüütelkond, koondades kokku seniste alade (sh Hiiumaa, mille Rootsi kuningriik Liivi sõjas vallutas) rüütelkonnad, et luua administreeriv haldusorgan, mis tegeleks kohalike olude korrastamisega.[4]

Eestimaa rüütelkonnal oli kaks olulist instantsi: Maanõunike Kolleegium ja Maapäev.[4]

Maanõunike Kolleegium koosnes 12 liikmest, kellest esialgu olid kuus Harju- ja kuus Virumaalt. Hiljem valiti igast valitsetavast maakonnast kolm esindajat. See moodustas koos valitseva kuberneriga ka Ülemmaakohtu. Kolleegiumil oli võimalus nimetada enda koosseisu iseseisvalt ning keskset juhtfiguuri alguspäraselt kolleegiumil ei olnud. Hiljem loodi Rüütelkonna peamehe ametikoht, mille ülesandeks oli omavalitsuse juhtimine Maapäeva eesistuja rollis. Samuti tegutses rüütelkonna peamees vahelülina Rootsi kuningriigi ja Eestimaa hertsogkonna aadlite vahel.[4]

Maapäeval osalesid kõik rüütlimõisate omanikud, sealhulgas ka mitteaadlikud. Maapäeva kutsus kokku kuberner iga kolme aasta tagant (omavalitsust puudutavate küsimuste lahendamiseks oli neil õigus iseseisvalt kokku tulla) ning selles osalemine oli kohustuslik, vastasel juhul mõisteti rikkujale trahv. Peamiselt lahendati selle kaudu maksustamisel tekkinud probleeme ning tegeleti ka Rootsi kuninga esitatud juhistega.[5]

Rüütliõiguse kodifitseerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolised aadliprivileegid, mis tulenesid sajandite pikkusest baltisaksa ülemkihi kujunemisest, olid rüütelkonnale ülimalt olulised ning seetõttu oli Rootsi kuningas Erik XIV taganud need alistumislepingus. Tähtsamad neist olid: oma kohtupidamisõigus, seadusandlus, mis hõlmas ka alade maksustamist, ning haldusõigus Eestimaa hertsogkonna territooriumil. Eestimaa aladel säilitati ka vastukaaluks Rootsi süsteemile pärisorjus, mis tagas aadlivõimu talupoegade üle.[6]

1546. aastal koondati kõik Eestimaa vasallide ja läänimeeste õigusi tõendavad ürikud ja aktid ühte kogumikku, mis kandis nime „Üldine Harju-Viru vaba rüütli- ja maaõigus“, mida nimetati mitteametlikult ka „Rüütelkonna punaseks raamatuks“. See oli kirjutatud alamsaksa keeles ning kogutud dokumendid olid kronoloogilises järjekorras, ent selles puudus register. Moritz Brandes tõlkis 1597. aastal kogu uue nime all, „Eestimaa hertsogkonna rüütliõigus“, alamsaksa keelest ülemsaksakeelde, sest alamsaksakeele tähtsus oli taandumas ning seetõttu leidis esialgne versioon piiratud kasutust. Lõpliku versiooni koostas 1650. aastal Tallinna kohtuassessor Philipp Crusius (hiljem von Krusenstjern) ning see kandis nime „Eestimaa hertsogkonna maa- ja rüütliõigus“. Kuuest raamatust koosnevat kodifikatsiooni kasutati küll kohtupraktikas laialdaselt, ent Rootsi keskvõimu kinnitust see esialgu ei saanud, sest valitsusel tekkis kahtlus, et eelnõu sisaldas liigselt kohalikku õigust vastukaaluks tunnustatud Rootsi õigusele. Alles 1699. aastal kinnitas Karl XII seaduseelnõu, mis tagas sellele piiratud ametliku kasutuse Rootsi võimu ajal.[7]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ewers, Johann Phillipp Gustav. Des Herzogthums Ehsten Ritter- und Land-Rechte, lk 141–481.
  2. Üluots, Jüri. Eestimaa õiguse ajalugu: II Poola-Leedu-Skandinaavia aeg, lk 139–141.
  3. Eriksson, Bo (2007), Lützen 1632 (in Swedish), Stockholm: Norstedts Pocket, lk 45–46.
  4. 4,0 4,1 4,2 Üluots, Jüri. Eestimaa õiguse ajalugu: II Poola-Leedu-Skandinaavia aeg, lk 140–141.
  5. Üluots, Jüri. Eestimaa õiguse ajalugu: II Poola-Leedu-Skandinaavia aeg, lk 177–180.
  6. Kello, Katrin; Siimets-Gross Hesi. Kohtuasjad in puncto libertatis: isiku staatuse tuvastamise lähtekohad asehaldusaja Eestimaal. Ajalooline Ajakiri 2017, 2/3, lk 267–269.
  7. Üluots, Jüri. Eestimaa õiguse ajalugu: II Poola-Leedu-Skandinaavia aeg, lk 153–154.