Eesti keele ortograafia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti keele ortograafia ehk eesti keele õigekiri on reeglite ja normide kogum eesti kirjakeele kirjutamiseks.

Täheortograafia[muuda | muuda lähteteksti]

g, b, d, k, p, t

  • Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanemates laensõnades k, p, t. Võõrsõnades kasutatakse vastavalt lähtekeelele ka sõna alguses g, b, d.
  • Sõna sees kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p, t. Sellest tuleneb ka liidete -gi ja -ki kasutus: -ki kasutatakse helitu häälikuga lõppeva sõna puhul, -gi helilise hääliku puhul. (haabki, sangki, šeffki; mahlgi, vihmgi, krohvgi)
  • Erandina võib helitute häälikute kõrval olla g, b, d liitsõnades (umbkaudu, raudtee), liidete ees (leibkond, jalgsi, üldse), sama sõna muutevormides (kärbes – kärbsed; moodne – moodsa; kündma – kündsid, kündku), võõrsõnades (asbest, absoluutne)

i, j

  • Silbi alguses kirjutatakse j ja silbi lõpus i (vaja – vaia). Erandiks on lühike sisseütlev (majja, ajju).
  • ü järel ei kirjutata i-d, kuigi hääldatakse: süüa, müüakse, lüüa, püüa, hüüu, püüu. Erandiks on laensõnad rüiu, süit.
  • ü ja i järel kirjutatakse j ainult tegijanime liite -ja korral. (müüja, viija, käija)

Häälikuühendid

  • Häälikuühendis kirjutatakse iga häälik ühe tähega. Erandiks on l, m, n, r järel olev pikk s, mis kirjutatakse kahe tähega, kui ei järgne kaashäälikut: valss, simss, seanss, reveranss, kirss jne – võrdle: värske, varsti.
  • Tüvi kirjutatakse nii, nagu seisaks ta eraldi:
    • liidete -gi ja -ki ees;
    • liidete ees, mis algavad sama tähega, millega tüvi lõpeb (portugallane, modernne, komplekssed);
    • liitsõnades (keskkool, plekkkatus);
    • nud-kesksõna tunnuse ees (veennud, möönnud).

Poolitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kehtivad silbitamisreeglid, kuid:

  • ühte tähte ei jäeta üksikuna rea lõppu ega kanta uue rea algusesse (onu, saia aga põua-ne ehk põu-ane)
  • kui liitsõna sidekriips satub poolituskohta, võib teda (täpsemas tekstis) järgmise rea alguses korrata (kartuli-|-lehemädanik, kus | on uue rea algus)
  • võõrnimede poolitamisel on soovitatav mitte lõhkuda häälikuid (nt ck, sch, sh, sz jne): Man-ches-ter
  • liitvõõrnimesid võib poolitada nagu liitsõnu või nagu lihtsõnu: Pet-ro-grad = Pet-rog-rad

Võõrsõnade kirjutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Võõrsõnu kirjutatakse häälduspäraselt. Võõrtähti (nt x, y, w) võõrsõnades kasutada ei saa: tšarlston e tšaarlston (ingl charleston), räkit (ingl racket).

h
Ühe tähega kirjutatakse

  • pika täishääliku järel olev h: psüühika, stiihia, papaaha;
  • lühike h kahe täishääliku vahel: boheemlane, abstraheerima.

Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel (epohh, mehhanism, psühholoogia).

f, š
f-i ja š õigekirjutus käib g, b, d reeglite järgi, st lühikest f-i ega š-d pole, pikk häälik kirjutatakse ühe ja ülipikk kahe tähega (nt efektiivne, professionaal).

Lõppsilbi täishäälik[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmesilbiline sõna
Kui kolmesilbiline võõrsõna lõpeb helilise kaashäälikuga, siis tavaliselt kirjutatakse vanemates muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik ühe tähega (apelsin, aktsionär, leegionär, pensionär, formular, seminar, miljonär jne), uuemates laensõnades kahe tähega (mandariin, huligaan, silikoon, vitamiin jne). Kindlat seaduspärasust siiski pole.

Kahesilbiline sõna
Kirjutus oleneb rõhust. Vanemates mugandites on rõhk esisilbil ja lõppsilbi vokaal kirjutatakse ühe tähega (arter, meetod, tomat jne). Kahel kujul on võimalikud:

  • keefir – kefiir
  • oktav – oktaav
  • sümptom – sümptoom
  • tambur – tambuur

Lõppsulghäälik
Kirjutus ei olene rõhust, vaid põhineb traditsioonil: kompvek, händikäp, kabinet, niknäk, siksak, sigaret, taburet jne; etikett, minarett, siluett, vagonett jne.

Võõrnimed[muuda | muuda lähteteksti]

Võõrnimesid kirjutatakse nii nagu lähtekeeles või kantakse need eesti keele reeglite järgi üle eesti kirja (Canberra, Jean-Pierre Charbol; Almatõ, Orõna).

Erandid

  • Isikunimedest on erandiks mõne ajalootegelase nimi (Aleksander Suur, Katariina II)
  • Kohanimedes on kasutusel
    • mõnede väljaspool eesti keele levikuala olevate kohtade eestikeelsed nimed ehk eksonüümid (Saksamaa, Rootsi, Soome, Riia, Võnnu, Väina; Alpid, Läänemeri, Must meri). Nüüdisajal püütakse eksonüümide hulka vähendada ja võtta kasutusele lähtekeelseid nimesid (Côte d'Ivoire, Cabo Verde).
    • eestipäraseks kohandatud nimed ehk mugandnimed. Ka mugandnimesid püütakse tänapäeval vähendada.

Tsitaatsõnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tsitaatsõnu kirjutatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud; hääldus on võõrkeelelähedane (nt exclusive, in corpore, yuppie, comme il faut). Muust tekstist eristamiseks kirjutatakse tsitaatsõnad teises kirjast, tavaliselt kursiivis. Tsitaatsõnu käänatakse ülakoma (mis ei käi kursiivis) abil. Kui tsitaatsõnale leidub võõrsõnaline vaste, on soovitatav kasutada viimast (nt pizza asemel pitsa, rap asemel räpp jne).

Võõrnimetuletised[muuda | muuda lähteteksti]

  • Võõrnimetuletised kirjutatakse nime ortograafiat säilitades. Üldsõnastumist näitab väike algustäht. Liited kirjutatakse harilikult ilma ülakomata (balzaclik, goethelik, kuperjanovlane, kiellane, thatcherism jne).
  • Ülakomaga toonitatakse nime ja liite piiri. Seda kasutatakse, kui
    • kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad (bordeaux'lane, poe'lik)
    • ei taheta rakendada konsonantühendi reeglit (faehlmann'lik, bonn'lane)
  • Mitmesõnalised nimetuletised võib kirjutada kokku, harilikult ilma loetavussidekriipsuta (newyorklane; rocca-al-marelane, jeanne-d'arclik)
  • Mõned võõrnimetuletised on muganenud (darvinism, marksism jne)
  • Vähemkasutatavate liidete puhul võõrnimi häälduspärastatakse (šeikspiroloogia, mendeleevium)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]