Eesti NSV taluseadus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti NSV taluseadus oli Eesti NSV Ülemnõukogus 6. detsembril 1989 vastu võetud seadus, mis jõustus 25. detsembril 1989 ning kaotas lõplikult kehtivuse 17. juunil 2013. Seadus kehtestas juriidilise aluse talude loomiseks Eesti taasiseseisvumise aegse maareformi käigus, määratledes muuhulgas talu, talupere ja taluperemehe mõisted ning talude liigid (põlistalu ja renditalu).[1][2][3]

Taluseadus soodustas talude rajamist ja taastamist. Teiste sätete seas kinnitas seadus näiteks, et taluperemeest ei kutsuta sõjaväe kordusõppustele, taluperemehel on õigus kasutada kohalikke maavarasid (liiv, kruus, savi, paas, turvas jms) talu vajadusteks ning talu loomisest viie aasta jooksul on talu maksude maksmisest vabastatud. Reglementeeriti ka kolhooside ja sovhooside varast osakute eraldamine ning talude väljaehitamine riiklike vahendite arvel.[4][5]

Seaduse sissejuhatus kõlas järgmiselt: "Vabariigi täielikule isemajandamisele ülemineku üheks teeks põllumajanduses on suurtootmise vormide kõrval võrdsetel alustel ajalooliselt meie rahvuskultuuri ja tootmiskogemusi kandvate ning majanduslikku initsiatiivi ja iseseisvust võimaldavate talude taastamine ja uute loomine. Majandusliku konkurentsi tingimustes võimaldab see leida sobivamaid tootmisvorme põllumajanduses. Käesolev seadus annab maaharijale võimaluse ise valida, millistes majandussuhetes ta soovib osaleda, loob eeldused ja võimalused talude moodustamiseks, garanteerib nende õigusliku ja majandusliku iseseisvuse, vara kaitse, kindlustab taluperele sotsiaalse õigluse ja võrdsuse elanikkonna teiste gruppidega."[6]

Üks seaduseelnõu autoreist oli Heldur Peterson.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]