Eelotsuse küsimise mõju kohtumenetlusele liikmesriigis

Artikkel annab lühiülevaate eelotsuse küsimuse mõjust kohtumenetlusele liikmesriigis. Samuti tutvustatakse artiklis asjakohast Euroopa Liidu kohtupraktikat ning tuuakse näiteid Eesti õigusest.

Eelotsuse küsimine

Eelotsus on otsus, mille teeb Euroopa Kohus (CJEU) ja mis puudutab küsimust, mis on esitatud liikmesriigi kohtu või tribunali poolt seoses Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisega või Euroopa Liidu õigusakti kehtivusega.

Eelotsuse taotlemine, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 3 punktis b ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 267, on oluline osa ELi õigusest. Eelotsusetaotluste eesmärk on tagada ELi õiguse ühtne tõlgendamine ja kohaldamine Euroopa Liidus, võimaldades liikmesriikide kohtutel esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse taotlusi küsimustes, mis puudutavad ELi õiguse tõlgendamist või Euroopa Liidu institutsioonide, organite, ametite või asutuste vastu võetud aktide kehtivust.

Eelotsusetaotlus võib olla osa käimasolevast riiklikust kohtuasjast ja seda kõik liikmeriigi kohtud. Euroopa Liidu Kohtu poolt antud eelotsust peavad liikmesriigi kohtud järgima. Eelotsusetaotlus peab keskenduma EL õiguse tõlgendamisele või kehtivusele ning ei tegele riikliku õiguse ega põhihagi menetluses esitatud faktiküsimuste tõlgendamisega.

Kohus saab anda eelotsuse ainult siis, kui EL õigus on põhihagi menetlusele kohaldatav. Selleks on oluline, et eelotsusetaotluse esitanud kohus või tribunal selgitaks kõiki asjakohaseid fakte ja õigusküsimusi, mis on viinud arusaamani, et EL õiguse sätted võivad olla olulised põhihagi menetluses. Kuigi kohus peab otsust tehes arvestama põhikohtuasja õigusliku ja faktivajadusliku kontekstiga, mille on määratlenud eelotsusetaotluse esitanud kohus või tribunal, ei kohalda kohus EL õigust otse põhikohtuasja vaidluses. Kui tõlgendatakse või kehtestatakse EL õigust, püüab kohus anda vastuse, mis aitab põhikohtuasja vaidlust lahendada, kuid konkreetsete järelduste tegemine jääb eelotsusetaotluse esitanud kohtu või tribunali pädevusse

Lihtsustatud menetlus

Kui Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimus kattub täpselt küsimusega, millele Euroopa Kohus on juba vastanud, või kui vastus sellele küsimusele on ilmselgelt tulenev olemasolevast kohtupraktikast, siis võib Euroopa Kohus pärast kohtujuristi arvamuse kuulamist teha otsuse selle küsimuse kohta määruse kujul. Selles määruses viidatakse asjakohasele eelnevale kohtuotsusele või kehtivale kohtupraktikale.

Kiirendatud menetlus

Alates aastast 2000 on olnud kasutusel kiirendatud menetlus ning selle reeglid on määratletud Euroopa Kohtu Menetlusreegli artiklite 105 ja järgnevatega seoses eelotsuse taotlustega ning artiklite 133 ja järgnevatega seoses otsehagidega. Kiirendatud menetlust võib kohaldada sõltumata menetluse laadist, tingimusel et juhtum nõuab kiiret läbivaatamist.

Taotlus kiirendatud menetluse kohaldamiseks esitatakse eelotsuse taotluse puhul viitava kohtu poolt ning otsehagi korral hageja või kostja poolt. Otsuse teeb Kohtu President, pärast ettekandja-kohtuniku ja vajaduse korral ka teise menetlusosalise arvamuse kuulamist. Erandlikult võib Kohtu President otsustada kiirendatud menetluse kohaldamise omal algatusel. Enne 2019. aasta jaanuari tegi Kohtu President igale kiirendatud menetluse taotlusele vastuseks korraldusega otsuse, kuid see praktika muudeti 2019. aasta veebruarist ning nüüd tuleb kiirendatud menetluse kasutamise või sellest keeldumise põhjused lühidalt välja tuua otsuses, mis lõpetab menetluse.

Eelotsuse kiirmenetlus

Hädaolukorras eelotsuse taotluse menetlus loodi 2008. aastal vastuseks Euroopa Liidu pädevuse ja Kohtu jurisdiktsiooni laienemisele vabaduse, julgeoleku ja õiguse valdkonnas. Selle tundliku valdkonna eripära tõttu tundus vajalik luua spetsiaalne erandlik menetlus, mis tagaks vajadusel huvide kaitse. Erinevalt kiirendatud menetlusest, mida saab rakendada kõikides EL õiguse valdkondades ja igat tüüpi menetlustes, on hädaolukorras eelotsuse taotluse menetlus, mida reguleerivad Kohtu Menetlusreegli artiklid 107 ja järgnevad, mõeldud ainult eelotsuse taotlustele, mis tõstatavad küsimusi Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (ELTL) kolmanda osa viienda peatüki alla kuuluvates valdkondades, mis hõlmavad vabaduse, julgeoleku ja õiguse valdkonda.

Eelotsusetaotluse esitamise protsess hõlmab mitmeid olulisi samme

1. Eelotsusetaotlus võib olla esitatud igas vormis, mida riiklik õigus võimaldab. Siiski on oluline, et see oleks selgelt sõnastatud ja sisaldaks kõiki olulisi andmeid. Eelotsusetaotlus tuleb edastada kõigile asjaomastele osapooltele, sealhulgas liikmesriikidele, vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas sätestatud protokollile. Kuna eelotsusetaotlus tuleb tõlkida kõigisse Euroopa Liidu ametlikesse keeltesse, on oluline, et see oleks lihtne, selge ja täpne ning ei sisaldaks üleliigset teavet.
2. Eelotsusetaotluse sisu nõuded on sätestatud Euroopa Kohtu kodukorras. Lisaks eelotsuse küsimuste sõnastusele peab taotlus sisaldama lühikirjeldust põhikohtuasjast, viiteid kohaldatavatele riigisisestele ja liidu õigusnormidele ning selgitust, miks eelotsust taotletakse ning milline on nende õigusnormide seos riigisiseste õigusnormidega.
3. Eelotsusetaotluse esitaja peab täpselt viitama riigisisestele ja liidu õigusnormidele, mis on seotud põhikohtuasjaga, ning esitama üksikasjalikud andmed nende õigusaktide kohta. Kui viidatakse kohtupraktikale, tuleks lisada ka asjaomase kohtuotsuse ECLI number.
4. Eelotsusetaotluse esitaja võib anda lühikese ülevaate põhikohtuasja poolte peamistest argumentidest, kui ta peab seda vajalikuks.
5. Kui eelotsusetaotluse esitaja soovib, võib ta väljendada oma seisukohta eelotsuse küsimustele antava vastuse suhtes, eriti kiirendatud menetluse või kiirmenetluse korral.
6. Eelotsuse küsimused peavad olema selgelt ja eraldi esitatud, et need oleksid iseseisvalt mõistetavad.
7. Eelotsusetaotlus tuleb esitada trükitult, nummerdatud lehekülgedega ja lõikudega. Käsitsi kirjutatud taotlusi vastu ei võeta.

Kokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitamisel oluline tagada, et see oleks selge, täpne ja sisaldaks kogu vajalikku teavet, et Euroopa Kohus saaks seda korrektselt menetleda. Samuti tuleb järgida Euroopa Kohtu kodukorra ja protokolli nõudeid.

Euroopa Kohtu praktika

Asjaolud C‑176/22

26. veebruaril 2021 esitas Bulgaaria eriprokuratuur süüdistused BK ja ZhP vastu, viimaseid süüdistatakse korruptsiooniteos, mille nad väidetavalt panid toime oma ametialase tegevuse käigus politseiuurijatena. BK ei nõustunud prokuratuuri antud õigusliku määratlusega, et tegemist on korruptsiooniga. Sellest tulenevalt, tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas tal on õigus süütegu ümber määratleda, ilma  süüdistatavat isikut ette teatamata. Kohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiivi 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet tõlgendamisega. Kohut huvitas artikli 6 lõigete 3 ja 4 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 lõike 2 tõlgendamine.

Eelotsuse taotlenud kohus märgib, et ajaks, mil eelotsuse taotlus esitati, oli mõningaid kinnipidamisega seotud isikuid juba küsitletud ning osa tõenditest äbi vaadatud. Siiski rõhutab kohus, et tuleks veel läbi viia vajalikke menetlustoiminguid. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et neil pole takistusi ülejäänud tõendite ülevaatamise ning inimeste ülekuulamisega, samuti ei puuduta need tegevused eelotsusetaotluses esitatud küsimusi, mis said esitatud kohtuasja C-175/22 raames. Pärast vajalike menetlustoimingute läbiviimist võib eelotsusetaotluse esitanud kohus peatada põhikohtuasja menetluse täielikult seniks, kuni Euroopa Kohus annab vastused nendele küsimustele. Pärast Euroopa Kohtu vastuste saamist võib liikmesriigi kohus menetlust jätkata, vajaduse korral teavitades süüdistatavat võimalikest faktimuutustest ning langetades sisulised otsused pärast poolte kuulamist. Sellegipoolest tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas, arvestades Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 23, võib ta jätkata põhikohtuasja menetlemist, eriti tõendite hankimise eesmärgil, pärast eelotsusetaotluse esitamist Euroopa Kohtule kohtuasjas C-175/22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et eelotsusetaotlus eeldab põhikohtuasja menetluse peatamist eelotsusetaotluses esitatud küsimuste osas. Siiski leiab ta, et menetlus võib jätkuda küsimustes, mis ei kuulu eelotsusetaotluse alla, ning enne sisulise otsuse tegemist peab ta ootama Euroopa Kohtu vastust eelotsusetaotlusele.

Euroopa Kohtu tõlgendus

Käesolevas eelotsuse küsimuse analüüsis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada selgust Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 tõlgendamisel. Konkreetsemalt huvitab teda, kas see artikkel lubab liikmesriigi kohtul, kes on esitanud eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklile 267, peatada põhikohtuasja menetluse üksnes nende küsimuste osas, millele Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotlusele võib mõju avaldada.

Selle küsimuse taustal tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidu õiguse valdkonna reguleerimise osas võivad liidu õigusnormid olla puudulikud. Sellises olukorras peavad menetlusnormid, mis tagavad isikutele nende liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, järgima menetlusautonoomia põhimõtet ning need määratakse iga liikmesriigi sisemises õiguskorras. Teisisõnu peavad liikmesriigid tagama, et nende kohtusüsteemid oleksid võimelised kaitsema liidu õigusest tulenevaid õigusi, isegi juhul, kui liidu õigusnormid on selles valdkonnas puudulikud.

Ent selle põhimõtte kohaldamisel tuleb arvesse võtta ka võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet, mis on olulised liidu õigusnormide soovitud toimimise tagamiseks. Teisisõnu ei tohi liikmesriigid kasutada oma menetlusautonoomiat viisil, mis muudaks liidu õigusega antud õiguste tegelikuks teostamiseks praktiliselt võimatuks või liiga keeruliseks.

Mis puutub eelotsusemenetlusse, siis see on oluline vahend Euroopa Liidu Kohtu ja liikmesriikide kohtute vaheliseks dialoogiks. Selle eesmärk on tagada liidu õiguse ühtne tõlgendamine, mis omakorda tagab liidu õiguse järjepidevuse, täieliku toime ja autonoomia. Selle dialoogi tulemusena antud eelotsusetaotlusemenetluses tehtud kohtuotsus on siduv liikmesriigi kohtule liidu õiguse tõlgendamise küsimustes.

Tähtis on rõhutada, et eelotsusetaotlusemenetluse käigus võib põhikohtuasja menetlust jätkata, kui see ei takista eelotsusetaotluse küsimustega seotud aspekte. Lisaks saab viidata Euroopa Kohtu varasemale praktikale, kus on selgitatud, et eelotsusetaotlusemenetluse eesmärk on aidata liikmesriikidel saada selgust liidu õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel. Seega ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 tõlgendusel takistavat mõju eelotsusetaotlusemenetluse tõhususele.

Kokkuvõtlikult tuleb vastuseks esitatud küsimusele öelda, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklit 23 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on esitanud ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse, peatab põhikohtuasja menetluse üksnes kohtuasja nende aspektide osas, mida võib mõjutada Euroopa Kohtu vastus eelotsusetaotlusele.

Rakendus Eesti kohtupraktikas

Kohtuasi C‑614/20

Tallinna Halduskohus esitas 18. novembril 2020 Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse seoses Lux Express Estonia AS-i ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kohtuasjaga. Eelotsusetaotluse eesmärgiks on välja selgitada, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 108 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70, artikli 2 punkti e, artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i. Lux Express Estonia AS ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kohtuasi puudutab ministeeriumi keeldumist hüvitada kahju, mis on Lux Express Estonia AS-le tekkinud, kuna  Lux Express on täitnud Eesti õiguses ettenähtud kohustust vedada teatud kategooriasse kuuluvaid sõitjaid tasuta ja ilma Eesti riigilt hüvitist saamata.

Õiguslik raamistik Euroopa Liidu õiguses näeb ette, et liikmesriikid peavad hüvitama finantskohustusi, mis tekivad reisijateveoga tegelevatel ettevõtjatel ühe või mitme teatava kategooria isikute huvides kehtestatud veohindade ja -tingimuste tõttu. Eesti ühistranspordiseaduse § 34 näeb aga ette, et riigisisesel liinil tee-, vee- ja raudteeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama last, kes ei ole käimasoleva õppeaasta 1. oktoobriks saanud seitsmeaastaseks, samuti last, kelle koolikohustuse täitmise alustamine on edasi lükatud, puudega kuni 16‑aastast isikut, sügava puudega 16‑aastast ja vanemat isikut, raske nägemispuudega isikut, sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või puudega isikut saatvat juht- või abikoera. Nimetatud kategooriate sõitjate tasuta vedu vedajale ei hüvitata.

Kohtuostuse lõppresolutsiooniks osutusid 3 punkti. Esimene nendest käsitles mõistet “avaliku teenindamise kohustus”, mis tähendab pädeva asutuse määratletud või kindlaksmääratud nõuet üldist huvi pakkuva avaliku reisijateveoteenuse osutamise tagamiseks, mida teenusepakkuja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt ilma hüvituseta ei osutaks, või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel. Kohus leidis, et avaliku teenindamise kohustust hõlmab ka liikmesriigi territooriumil avaliku teenusena tee- ja raudteeliikluses liinivedu teostavatele ettevõtjatele kohustus, mis on riigisisese õigusnormiga pandud, vedada teatud reisijatekategooriaid, eeskätt eelkooliealisi lapsi ja teatud kategooriatesse kuuluvaid puudega isikuid, tasuta ja ilma riigilt hüvitist saamata. Teise punktina leidis kohus, et pädevad asutused on kohustatud liikmesriigi territooriumil avaliku teenusena tee- ja raudteeliikluses liinivedu teostavatele ettevõtjatele hüvitama positiivse või negatiivse finantsmõju, mis tuleneb kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui need ettevõtjad täidavad neile üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta teatud reisijatekategooriaid, eeskätt eelkooliealisi lapsi ja teatud kategooriatesse kuuluvaid puudega isikuid. Kolmandaks leiti, et hüvitise maksmisel tuleb vältida ülekompenseerimist. Hüvitis ei või ületada summat, mis vastab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevalt avaliku teenuse osutaja kulude ja tulude suhtes avalduvale kogu positiivse või negatiivse finantsmõjuga võrdsele finantsmõjule, mille hindamiseks võrreldakse avaliku teenindamise kohustuse täitmise olukorda selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui seda kohustust ei oleks täidetud.

Seega Euroopa Liidu kohtuotuse tulemusena on Eesti riik kohustatud hüvitama tee- ja raudteeliikluses liinivedu teostavate ettevõtjate positiivse või negatiivse finantsmõju, mis tuleneb ettevõtjate kohustustest vedada tasuta teatud reisijatekategooriaid. Hüvitis peab olema proportsionaalne ning vältida tuleb ülekompenseerimist.

Kuna eelotsuse taotlemise eesmärgiks oli Tallinna Halduskohtu esitatud küsimuste sisuline arutelu, mitte tõendite väljaselgitamine, siis oli vajalik Eestis kuni Euroopa Kohtu otsuseni vastav kohtuasi peatada. Vastavas olukorras oli kohtumenetluse peatamine proportsionaalne variant, et jõuda selgusele, kas riik on kohustatud hüvitama reisiveo kulusid ettevõtjatele või mitte.

Kohtuasi C‑51/21

Tallinna_Halduskohus esitas ELTL artikli 267 alusel 28. jaanuaril 2021 Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse kohtuasjas Aktsiaselts M.V.WOOL (edaspidi „MVWOOL“) vs Põllumajandus- ja Toiduamet (edaspidi „PTA“). Eelotsusetaotlus käsitles määruse (EÜ) nr 2073/2005 tõlgendamist.Vastava määrusega sätestatakse teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad, mida toidukäitleja üld- ja erihügieenimeetmete rakendamisel järgima peab. Lisaks on määruses märgitud, et toidualaste õigusnormide üks põhieesmärke on rahvatervise kaitse ning toiduained ei tohi sisaldada mikroorganisme sellises koguses, mis seab ohtu inimese tervise.

Põhikohtuasjas vaieldi kahe PTA poolt MVWOOLile tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse üle. Esimene ettekirjutus oli tehtud, sest PTA tuvastas 2. augustil 2019 tehtud proovide käigus MVWOOLi poolt turule viidud lõhe- ja forellitoodetes listeeriabakteri. Selle ettekirjutusega kohustas PTA tootjat peatama oma toodangu edasise käitlemise, kutsuma turult tagasi kogu partii ning teavitama tarbijaid sellest tagasikutsumisest. Teine ettekirjutus tehti MVWOOLile peale seda, kui tootja oli oma kahes kalatööstuses viinud läbi desinfitseerimise, kuid listeeriabakter esines nende tööstuste toodetes siiski ka edaspidiselt. Seetõttu kohustas PTA MVWOOLi peatama oma tegevuse nendes kalatööstustes seniks, kuni ta on tõendanud, et vastav saastus on kõrvaldatud.MVWOOL väitis,  et PTA‑l ei olnud õigust kohaldada määruse nr 2073/2005 I lisa 1. peatüki punktis 1.2 ette nähtud piirmäära, mille järgi listeeriabakter ei ole avastatud 25 grammis asjasse puutuvas tootes (edaspidi „nulltolerantsi kriteerium“). MVWOOLi sõnul ei ole see kriteerium kohaldatav juba turule viidud toodete suhtes ning õige oleks olnud kohaldada hoopis piirmäära 100 (kolooniat moodustavat ühikut) cfu/g toote kõlblikkusaja jooksul, kuid sellist kogust listeeriabakterit ei ole MVWOOLi toodetes tuvastatud. PTA oli seisukohal, et MVWOOL ei ole tõendanud tema toodete vastavust kõlblikkusaja jooksul listeeriabakteri piirmäärale 100 cfu/g ning kohandamisele kuulub siiski nulltolerantsi kriteerium ka juhul, kui tooted on juba turule viidud. PTA toetus oma väites teiste liikmesriikide praktikale ja ÜRO_Toidu-_ja_Põllumajandusorganisatsiooni ning Maailma_Terviseorganisatsiooni Codex_Alimentarius`le.

Tallinna_Halduskohus otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, põhjendades taotlust sellega, et vaidluse all oleva määruse sätete tõlgendus mõjutab otseselt PTA ettekirjutuste õiguspärasustja seeläbi lõpliku kohtuotsuse kujunemist. Seega polnud menetlust võimalik jätkata, kuna vastava määruse tõlgendamise puhul oli tegu sellise aspektiga, mida eelotsusetaotluse vastus selgelt mõjutas. Eelotsusetaotluse küsimustega palus halduskohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2073/2005 artikli 3 lõiget 1 koostoimes I lisa 1. peatüki punktiga 1.2 tuleb tõlgendada nii, et kui valmistaja ei ole suutnud pädevale asutusele piisavalt tõendada, et toiduained ei ületa kogu oma kõlblikkusaja jooksul piirmäära 100 cfu/g, siis kuulub kõlblikkusaja jooksul turule viidud toiduainete suhtes listeeriabakteri esinemise osas kohaldamisele nulltolerants.

Euroopa Kohus leidis, et olukorras, kus tootja ei suuda tõendada, et tema tooted jäävad 100 cfu/g piirmäära sisse kogu nende kõlblikkusaja jooksul, kohustab ta listeeriabakteri esinemise korral kohaldama nulltolerantsi toodete osas, mis ei ole veel turule viidud. Seega tuleb määruse nr 2073/2005 artikli 3 lõiget 1 koostoimes I lisa 1. peatüki punktiga 1.2 tõlgendada nii, et sellises olukorras ei kuulu kohaldamisele nulltolerants, vaid toodete valmistaja peab hoiduma nende toodete turuleviimisest. Siiski tõi Euroopa kohus välja, et vastavas olukorras võib kõne alla tulla määruse nr 178/2002 artikkel 14 lõige 8, mis lubab liikmesriikide pädevatel asutustel võtta „asjakohaseid meetmeid“, et taotleda näiteks toidu turult kõrvaldamist, kui pädeval asutusel tekib kahtlus kõnealuse toidu ohutuses. Euroopa Kohtu mõte oli, et käesolevas kohtuasjas võib nulltolerantsi kriteeriumi kohaldamine turule viidud toidukauba suhtes kujutada endast „asjakohast meedet“ määruse nr 178/2002 artikli 14 lõike 8 tähenduses. Selle eelotsusetaotluse vastusega tekkis Tallinna_Halduskohtul kohustus kohtuasjas MVWOOL vs PTA vaidluse all olevat määrust tõlgendada vastavalt Euroopa Kohtu tõlgendusele.