Edvard Beneš

Edvard Beneš (28. mai 1884 Kožlany – 3. september 1948 Sezimovo Ústí) oli Tšehhoslovakkia poliitik, diplomaat ja riigipea. Ta oli üks Tšehhoslovakkia iseseisvumisvõitluse võtmefiguure ning riigi teine president aastatel 1935–1938 ja 1945–1948.[1]
Aastatel 1918–1935 oli Beneš Tšehhoslovakkia esimene välisminister ning 1921–1922 ka peaministrer. Välisministrina mängis ta olulist rolli Tšehhoslovakkia välispoliitika kujundamisel ja rahvusvahelise positsiooni kindlustamisel pärast esimest maailmasõda.
Tšehhoslovakkia ja Saksamaa vaheline pinge viis Saksamaa survel 29.–30. septembril 1938 toimunud Müncheni konverentsini, kus Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia leppisid kokku, et Tšehhoslovakkia peab loovutama Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad ehk Sudeedimaa. Tšehhoslovakkia esindajaid konverentsile ei kutsutud ning Edvard Beneš oli sunnitud kokkuleppe aktsepteerima.
Müncheni kokkuleppe tulemusena kaotas Tšehhoslovakkia umbes kolmandiku oma territooriumist ja ligi poole oma tööstuslikust tootmisvõimsusest.


Pärast Müncheni kokkulepet ja sellele järgnenud territoriaalseid kaotusi astus Beneš 5. oktoobril 1938 presidendi ametist tagasi ning lahkus peagi riigist. Ta suundus esmalt Suurbritanniasse, seejärel Prantsusmaale ja hiljem Ameerika Ühendriikidesse.
Teise maailmasõja ajal juhtis Beneš eksiilvalitsust, mille keskus asus Londonis. Tema eesmärk oli Tšehhoslovakkia iseseisvuse taastamine ja Müncheni kokkuleppe tühistamine. Ta saavutas rahvusvahelise toetuse riigi taastamisele ja hoidis sidemeid nii lääneriikide kui ka Nõukogude Liiduga. 1943. aastal sõlmis ta koos NSV Liidu juhtkonnaga Tšehhoslovakkia ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise lepingu, mis mõjutas oluliselt sõjajärgse Ida-Euroopa geopoliitilist kujunemist.
Pärast Saksamaa alistumist 1945. aastal naasis Beneš Tšehhoslovakkiasse ja astus uuesti presidendi ametisse. Tema juhtimisel taastati riiklikud institutsioonid ning viidi ellu ulatuslikud sotsiaalsed ja majanduslikud reformid, sealhulgas sõjajärgsete kollaborantide karistamine ja sudeedisakslaste massiline väljasaatmine. Neid samme tuntakse ka Beneši dekreetidena.
Veebruaris 1948 puhkes Tšehhoslovakkias poliitiline kriis, kui kommunistlik partei, mille mõju oli pärast sõda kasvanud, haaras riigis võimu. Pärast demokraatlike ministrite tagasiastumist ja kommunistliku peaministri Klement Gottwaldi survestust ei suutnud Beneš kriisi lahendada. Kuigi ta keeldus uue, täielikult kommunistliku põhiseaduse allkirjastamisest, oli ta sunnitud 25. veebruaril 1948 nõustuma kommunistliku valitsuse moodustamisega.
Edvard Beneš astus presidendi ametist tagasi 7. juunil 1948. Ta suri sama aasta 3. septembril Sezimovo Ústís.
| Eelnev – |
Tšehhoslovakkia välisminister 1918–1935 |
Järgnev Milan Hodža |
| Eelnev Tomáš Masaryk |
Tšehhoslovakkia president 1935–1938 |
Järgnev Emil Hácha |
| Eelnev Emil Hácha |
Tšehhoslovakkia president 1945–1948 |
Järgnev Klement Gottwald |
Vaata
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Edvard Beneš | 1st Czechoslovak President & WW2 Leader | Britannica". www.britannica.com (inglise). 30. august 2025. Vaadatud 3. septembril 2025.