Dubingiai

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Dubingiai

leedu Dubingiai
poola Dubinki


Elanikke: 208 (2011)[1]

Koordinaadid: 55° 3′ N, 25° 27′ E
Dubingiai (Leedu)
Dubingiai
Dubingiai10b.JPG

Dubingiai on alev Leedus Molėtai rajoonis, Dubingiai valla halduskeskus. Alev asub Molėtaist 20 kilomeetrit lõunas merepinnast 183 meetri kõrgusel Asveja järve kaldal.

Dubingiais on põhikool, postkontor, kultuurimaja ja raamatukogu. Seal asub Asveja regionaalpargi direktsioon. Vaatamisväärsusteks on sealne aastal 1958 valminud katoliku kirik, XIX sajandist pärit aastal 1968 restaureeritud kõrtsihoone, Dubingiai sild, Dubingiai lossi ase ja endises kõrtsis ning koolimajas asuv koduloomuuseum.[2]

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 126 (1865)
  • 363 (1897)
  • 255 (1923)
  • 102 (1959)
  • 130 (1970)
  • 158 (1976)
  • 204 (1979)
  • 252 (1985)
  • 253 (1989)
  • 239 (2001)
  • 208 (2011)

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Dubingiai nime on esmakordselt mainitud aastal 1334, mil ristisõdijate kroonikates mainitakse Dubingiai maad.[3] XV sajandi alguses oli Dubingiai Leedu suurvürstidele kuuluv administratiivne keskus, kus asus puidust Dubingiai loss.[4] Aastal 1420 kirjutati Saksa ordu suurmeistrile, et Leedu suurvürstid on Dubingiaisse püstitanud kiriku.

XVI sajandi alguses läks asula Radziwillide valdusesse, kus sai üheks selle Biržai-Dubingiai suguvõsaliini keskuseks. Dubingiaist sai Vilniuse vojevoodkonda kuuluva Dubingiai hertsogkonna keskus. XVI sajandi keskpaiku andis Mikołaj Radziwill Punane sealse kiriku kalvinistide valdusesse ja alev kujunes üheks reformatsiooni keskuseks Leedu aladel. XVII sajandil rajati sinna linatööstus, alevis hakkas ka tegutsema üks esimesi Leedu paberivabrikuid. Toona asus alev mõlemal Asveja kaldal.[5] Aastail 1655–1660 kannatas Dubingiai rängalt sõja ja katku läbi: aastal 1651 oli seal 67 suitsu, aastal 1661 vaid 12 suitsu.

Dubingiai aastal 1877. Napoleon Orda maal


Aastal 1681 toimus Dubingiais Leedu kalvinistide sinod. XVII sajandi lõpus ja XVIII sajandi alguses hakkas piirkonnas kalvinistlik liikumine hääbuma. Aastal 1735 põles kalvinistlik kirik maha ja seda enam ei taastatud. Juba XVI sajandil kaebasid Dubingiai katoliiklased Radziwillid kohtusse, kuna need olid neilt kiriku ära võtnud. XVII sajandi keskpaigas tehti lõpuks kohtuotsus, et kiriku äravõtmine oli igati õiguspärane, kuid Radziwillidel tuleb siiski tekkinud kahju hüvitamiseks katoliiklastele uus kirik rajada. See kirik valmiski aastal 1672. Aastal 1777 hakkas Dubingiais tegutsema kihelkonnakool. Aastal 1808 müüsid Radziwillid Dubingiai asula ja sealsed valdused majoraatmõisana Tyszkiewiczitele. Tsaariajal oli alevi venekeelne nimekuju Дубники, ent kasutati ka vormi Дубинки.[6] XIX sajandil leidis aset konflikt alevi poolakatest ja leedulastest elanike vahel, mille tagajärjel otsustati, et koolis ja missadel kasutatakse poola keelt, ülejäänud jumalateenistused toimugu aga leedu keeles.

Leedu Vabadussõja ajal toimus Dubingiai all lahing Leedu ja Poola vägede vahel. Langenud kuus leedu sõdurit maeti Dubingiai kalmistule. Sõja järel jagati sealse mõisa maad sõjas osalenud vabatahtlikele. Dubingiais asus president Antanas Smetona suvekodu.

23. juunill 1944 alustasid Armija Krajowa üksused Dubingiai veresauna, tasumaks kätte kolm päeva varem Leedu politseinike poolt läbi viidud Glitiškėse veresauna eest. Kokku tapeti Dubingiais ja selle ümbruskonnas ligi 100 leedulast.[7] Nõukogude perioodil oli Dubingiai kohaliku sovhoosi keskasula.

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 2011 m. surašymas
  2. Kazys Misius, Algimantas Miškinis jt. Visuotinė lietuvių enciklopedija, Kd. V (Dis-Fatva). – Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2004. 168 lk.
  3. Дубінкі // ВКЛ. Энцыкл. Kd. 3. — Менск, 2010. lk. 205
  4. Дубінкаўскі замак // ВКЛ. Энцыкл. Kd. 3. — Менск, 2010. Lk. 205
  5. Дубінкі // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. Kd. 3: Дадатак А — Я. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2010. Lk. 206
  6. Дубники. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 2 (Дабанъ — Кяхтинское Градоначальство). СПб, 1865, 135 lk.
  7. Bubnys, Arūnas (2015). Pasipriešinimo judėjimai Lietuvoje Antrojo pasaulinio karo metais: lenkų pogrindis 1939-1945 m. Lietuvos istorijos institutas. lk. 199–201.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]