Dositheos Gazast

Dositheos Gazast (ka Dositheus Gazast; elas 6. sajandil) oli Palestiina aladel tegutsenud kristlik munk, Abba Dorotheose õpilane, keda austatakse õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev on 19. veebruaril.

Konkreetseid fakte tema elust on teada vähe ja needki on läbi põimunud legendidega. Dositheos kasvas üles jõukas, ent paganlikus perekonnas. Teda on kirjeldatud kui välimuselt väga kena ja pikakasvulist noormeest. Kuulnud jutustusi Jeruusalemmast ja sealsetest pühapaikadest, palus ta oma onult, kes oli väepealik, võimalust seda linna külastada. Kui üks väepealiku sõpradest oma naisega Jeruusalemma teele asus, palus onu ka noormehe kaasa võtta.

Legendi kohaselt ilmus talle Jeruusalemma ja selle ümbruse pühapaiku külastades Ketsemanis viimsepäeva kohtu ikooni juures neitsi Maarja. Noor Dositheos olevat temalt küsinud, teadmata, kellega on tegu, kuidas ikoonil kujutatud piinu vältida. Neitsi Maarja vastanud talle, et tuleb paastuda, loobuda lihast ning sagedasti palvetada. Sellest ajast peale hakkas Dositheos neid kolme reeglit järgima.

Tema onu sõdurid, kes nägid teda ranget paastu pidamas, tegid talle selgeks, et taoline eluviis sobib kloostrielanikule, mitte ilmalikule inimesele. Dositheos paluski siis ennast kloostrisse juhatada, teadmata ise, mida klooster endast kujutab. Sõdurid viisid ta Gazasse Abba Seridose kloostrisse. Kloostriülem Seridos andis ülesande noormehega vestelda abba Dorotheosele, kes selgitas välja, et Dositheose ainus motiiv kloostrisse tulekuks oli oma hing päästa.

Abba Seridose otsuse kohaselt võiski Dositheos kloostrisse jääda. Tema õpetajaks määrati Dorotheos ja koos hakkasid nad haigete eest hoolitsema. Tol perioodil on teda kirjeldatud kui vaikset ja igas töös osavat noormeest. Kui ta ka vahel mõne haige peale pahandas, olevat ta seda kaua ja siiralt nuttes kahetsenud. Dorotheose juhendamisel saavutas ta ülima alandlikkuse, olles täiuslik kuulekuses ning öeldes lahti kõigist omakasupüüdlikest soovidest ja ihadest.

Dositheosele ei olnud aga määratud kaua elada. Pärast viit aastat kloostris haigestus ta ise raskelt ja hakkas verd köhima. Kui ta hakkas surema, palus ta õnnistust vaimulikult isalt Barsonophios Suurelt, kes elas samas kloostris. Too lasi tal rahus minna, paludes seejuures, et Dositheos palvetaks Jumala ette jõudes tema ja teiste kloostrivendade eest. Nii tunnistas püha Barsonophios juba Dositheose surma eel viimase pühadust.

Kirjandus

• Преподобный Авва Дорофей. Душеполезные поучения. Москва : Издательство Сретенского Монастыря, 2004.

Välislingid

• Pravoslavie.ru: Преподобный Досифей (elulugu vene keeles)