Disainmõtlemine
 | Artiklis puuduvad viited. |
Disainmõtlemiseks nimetatakse loomingulise probleemilahenduse viisi, mis sarnaneb disainerite poolt loomeprotsessis kasutatavaga, kuid on rakendatav ka muus (ärilises, sotsiaalses jt) kontekstis.
Disainmõtlemise mõistet kasutas esimesena L. Bruce Archer oma raamatus "Süstemaatiline meetod disaineritele" (1965). 1980. aastatel tuli disainmõtlemise mõiste laiemalt kasutusele; sellele aitas eriti kaasa Peter Rowe 1987 ilmunud samanimeline raamat. Juba 1990. aastatel õpetati USA kõrgkoolides disainmõtlemist loomingulise tegevuse meetodina.
Disainmõtlemine on lahendusele orienteeritud, pigem sünteetiline kui analüütiline ja pigem divergentne kui konvergentne. Kui teadusmõtlemine on orienteeritud probleemile ühe lahenduse leidmisele, siis disainmõtlemisega käiakse läbi pigem palju erinevaid hargnevaid lahendusteid.
Disainimõtlemise protsessi on kirjeldatud koosnevana seitsmest etapist: määratlemine, uurimine, mõistmine, prototüüpimine, valimine, rakendamine ja õppimine. Lihtsam skeem on viieetapiline: probleemi määratlemine, vajaduste võrdlemine, mõtlemine, ehitamine, katsetamine.
Disainmõtlemisele peetakse omaseks veel loovust, uudishimu, optimismi, koostöisust ja empaatiat.