Dino Buzzati
| Dino Buzzati | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
16. oktoober 1906 Belluno |
| Surmaaeg |
28. jaanuar 1972 (65-aastaselt) Milano |
| Amet | kirjanik, ajakirjanik, maalikunstnik, libretist, publitsist |
| Koduleht | http://dinobuzzati.it |
Dino Buzzati (kodanikunimega Dino Buzzati-Traverso; 16. oktoober 1906 – 28. jaanuar 1972) oli itaalia romaani- ja novellikirjanik.
Samas oli ta ka kunstnik ja luuletaja ning ajalehe Corriere della Sera ajakirjanik.
Tema kuulsaim teos on romaan "Il deserto dei Tartari" (eesti keeles "Tatarlaste kõrb"). Buzzatit on mõjutanud sellised kirjanikud nagu Albert Camus ja Jean-Paul Sartre.
Elu[muuda | muuda lähteteksti]
Buzzati sündis Itaalias Belluno linna San Pellegrino linnaosas oma perekonna villas. Buzzati veterinaarist ema oli päritolult veneetslanna ning isa, kes oli ametilt rahvusvahelise õiguse professor, oli pärit põlisest Belluno perekonnast. Buzzati sündis pere neljast lapsest teisena, üks tema vendi oli tuntud Itaalia geneetik Adriano Buzzati-Traverso.
1924. aastal astus ta Milano Ülikooli õigusteaduskonda, kus tema isa oli kunagi õpetanud. 22-aastaselt oli ta just juuraõpinguid lõpetamas, kui Milano ajaleht Corriere della Sera võttis ta tööle ning sinna jäi ta surmani. Ta alustas seal tööd korrektuuriosakonnas, kuid hiljem töötas juba reporteri, erikorrespondendi, esseisti, toimetaja ja kunstikriitikuna. Tihti on öeldud, et tema ajakirjanduslik taust mõjutas tema kirjutisi, andes isegi kõige fantastilisematele lugudele realistliku õhustiku.
Teise maailmasõja ajal teenis Buzzati Aafrikas, olles Itaalia kuningliku laevastikuga (Regia Marina) seotud ajakirjanik. Pärast sõja lõppu avaldati Itaalias tema romaan "Tatarlaste kõrb", mis tõi autorile kiiresti kriitikute poolse tunnustuse ja kuulsuse. 1964. aastal abiellus ta Almeria Antoniazziga ning samasse aega langeb ka tema viimase romaani "Un amore" ilmumine. 1972. aastal suri Buzzati pärast pikaajalist haigust vähki.
Ta oli ateist.[1]
Tööde kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Buzzati alustas ilukirjanduse kirjutamist aastal 1933. Tema ilukirjanduslooming koosneb viiest romaanist, näite- ja kuuldemängudest, libretodest, arvukatest novellikogudest ja luulest. Tema libretode hulka kuulub neli Luciano Chailly ooperit ja Giulio Viozzi ooper "La giacca dannata". Ta kirjutas ka lasteraamatu "La famosa invasione degli orsi in Sicilia" ("Karude kuulus sissetung Sitsiiliasse").
Tunnustatud ja näitustel eksponeeritud kunstnikuna kombineeris Buzzati oma loomingus ka kunsti ja kirjandust, luues Orpheuse müüdil põhineva koomiks "Poema a fumetti" (1969).
Tema kõige kuulsam romaan "Tatarlaste kõrb" räägib loo sõjaväe eelpostist, mis ootab tatarlaste sissetungi. Arvamustes ja kokkuvõtetes on romaani võrreldud eksistentsialistlike töödega, eriti Albert Camus' teosega "Sisyphose müüt".[2]
Buzzati kirjutamisviisi on tihti määratletud kui maagilist realismi või sotsiaalset võõrandumist ning tema raamatutest leiab läbivate teemadena ümbritseva keskkonna saatuse ja kujutlusvõime saatuse ohjeldamatu tehnoloogilise progressi valguses. Buzzati loomingust leiab ka valiku lühijutte, mille tegelasteks on muinasjutulised tegelased, nagu koletised ja tema enda väljamõeldis il colombre (eesti keeles 'merekoll').
Olulisemad teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Bàrnabo delle montagne (1933)
- Il segreto del Bosco Vecchio (1935)
- Il deserto dei Tartari ("Tatarlaste kõrb", 1940)
- I Sette Messaggeri (novellid, 1942)
- La famosa invasione degli orsi in Sicilia (1945)
- Il grande ritratto (1960)
- Un amore (1963)
- Il capitano Pic e altre poesie (luule, 1965)
- Il colombre ("Merekoll", novellid, 1966)
- Poema a Fumetti (piltromaan, 1969)
- Il reggimento parte all'alba (novellid, 1985)
Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]
- "Merekoll" (lühijutud, 1988). Ilmunud Loomingu Raamatukogus[3]
- "Tatarlaste kõrb" (romaan, 1991, 1997, 2005)
- "Koer, kes oli näinud jumalat" (lühijutud, 2007)
Filmid[muuda | muuda lähteteksti]
Buzzati teoste põhjal on valminud ka filme:
- "Un amore" (1965). Režissöör Gianni Vernuccio.[4]
- "Il deserto dei tartari" (1976). Režissöör Valerio Zurlini.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Bellaspiga, Lucia, "Dio che non esisti, ti prego": Dino Buzzati, la fatica di credere, Ancora, 2006, p. 12.
- ↑ Sem' Gontsov (Introduction by E. Ambartsumov) (Izvestiya Press, 1985).
- ↑ "Dino Buzzati". Vaadatud 06.03.2014.
- ↑ "Un amore (1965) - IMDb" (inglise). Vaadatud 06.03.2014.
- ↑ "Il deserto dei tartari (1976) - IMDb" (inglise). Vaadatud 06.03.2014.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Giuseppe Leone, "Dino Buzzati e le grandi "costruzioni" letterarie - La "fortezza di Bastiani" non è "Il castello" di Kafka", Il Punto Stampa, Lecco, Italy, April 1997.
- Luis Montiel(2010), “Una meditatio mortis contemporánea. La reflexión de Dino Buzzati sobre la caducidad de la vida humana”. Medicina e historia, 2/2010, 1-15.