Volitusdemokraatia

Volitusdemokraatia (inglise keeles delegate democracy 'delegaat-demokraatia' või delegative democracy 'delegeeriv demokraatia') on volitamisel põhinev demokraatliku otsuse langetamise süsteem. Sõltuvalt rakendusviisist võib volituse anda nii määratud perioodiks kui ka ühekordseks otsuse langetamiseks.

Volitusdemokraatia sobib hästi kokku grupidemokraatia mudeliga, kuna see jätab grupi liikmetele – keda käsitletav teema isiklikult ei puuduta –, võimaluse anda oma hääl edasi inimesele, keda nad usaldavad ja peavad antud valdkonnas kompetentseks.

Ajalugu

Delegeeriva demokraatia vormi rakendati keskaegsetes linnades, kus käsitööliste tsunftid, kaupmeeste gildid jms huvirühmad delegeerisid oma esindaja linnanõukogusse, mis teostas võimu iseseisvalt (vabalinnad) või siis koos vaimulike (piiskopid) või ilmalike (lääniisandad ja parunid) võimukandjatega. Delegeerivat demokraatiat rakendati ka Prantsuse seisuslikus ühiskonnas keskaja lõpus, mil erinevad seisused saatsid oma esindajad Generaalstaati.^[1]

Samuti põhinevad delegeerimisel Pariisi kommuunist lähtuvad mudelid, kus madalamalt organiseerumise taseme nõukogudest esitatakse delegaadid kõrgema taseme nõukogudesse, mis on lõplikuks otsustusorganiks. Samadest põhimõtetest lähtuvat mudelit kasutati algselt töörahva nõukogudel põhinevas süsteemis NSV Liidus.^[viide?]

Valgdemokraatia

Pikemalt artiklis Valgdemokraatia

Uut tüüpi volitusdemokraatia mudel on valgdemokraatia, mille arutamine tõusis fookusse 2000ndatel.^[2]^[3]^[4] Valgdemokraatia mudelid lähtuvad digitehnoloogiate poolt loodud hääletusvõimalustest ning modifitseerivad volitamise võimalusega liberaalse esindusdemokraatia kontseptsiooni, kus individuaalsed ja autonoomsed valijad osalevad demokraatlikus protsessis võrdsetel alustel. Volitamine on valgdemokraatlikus süsteemis tehtud demokraatliku protsessi põhiomaduseks ning on tüüpiliselt granulaarne, transitiivne, rekursiivne ja mittehierarhiline.

Volitusdemokraatia põhimõtted

Volitusahela tööpõhimõtet on kirjeldanud Bryan Ford oma töös "Delegative Democracy", kus ta tõi välja sellele demokraatia vormile omased põhimõtted:

Rollivaliku võimalus – igal huvirühma liikmel on võimalik valida passiivse toetaja roll või aktiivse osaleja roll organisatsioonis ning täita selle struktuuris erinevaid rolle;
Madalad osaluskulud – huvirühm võib katta oma kulud liikmemaksudega ning delegeerida enda hulgast vabade valimiste kaudu selleks kõige paremini sobivad inimesed, ilma suuremate valimiskuludeta;
Delegaadi mõjuvõimu kindlustab organisatsioon, mida ta esindab, kusjuures see on tagatud vaid siis, kui ta oma tegevuses lähtub organisatsiooni kui terviku huvidest;
Delegaatide aruandekohustus tagab selle, et nad tegutsevad organisatsiooni huvidest lähtudes või siis selgitama liikmetele, kuidas langetatud otsus teenib kõige paremini selle kui terviku huvisid;
Üksikisikute huvide kaitse tagab organisatsioon, mille ta on valinud vabatahtlikult ning mis tegutseb liikmetelt saadud vahenditega. Kui organisatsioon ei kaitse enam oma liikmete huvisid, siis võivad liikmed vahetada organisatsiooni. See kaitseb neid võimukandjate surve eest.

Praktilised rakendused

Volitusdemokraatia põhimõtet rakendasid Viini Tehnoloogiaülikooli üliõpilased oma projektis "Civicracy".^[5] Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma gruppidelt. Seda ei rakendatud siiski püsiva praktikana.

Poliitikas rakendas volitusdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei^[6] (sks. Piratenpartei Deutschland).^[7]

Argentinas koostas poliitaktivistide grupp Democracia en Red^[8] programmi "Democracy OS", mis pakkus selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi volitusdemokraatia põhimõttel.

Rootsis Stockholmi Vallantuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi^[9] liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus (selle välja töötanud ettevõte Vivarto AB on tänaseks lõpetanud tegevuse), mis on ilmselt esimeseks näiteks volitusdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Volitusdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma projektis, mis sai tuntuks nime alla Google Votes.^[10]

Vaata ka

Viited

↑ Paul Tammert (2017). Poliitilised valikud türannia ja heaoluriigi vahel. Tallinn: Aimwell. Lk 105-108.
↑ Bryan Ford (16 November 2014), Delegative Democracy Revisited, retrieved 11 August 2016. https://bford.github.io/2014/11/16/deleg.html
↑ Representative democracy versus delegate democracy, Bop secrets, retrieved 12 April 2009. http://www.bopsecrets.org/PS/joyrev1.htm#Representative%20democracy%20versus%20delegate%20democracy
↑ Bart Cammaerts. "Revalidating Participation: Power and Pre-Figurative Politics Within Contemporary Left-wing Movements" (PDF). Respublika!. NeMe. The idea of delegative democracy was discussed by Marx and Engels (1971) when they wrote about the 1871 Paris uprising and the subsequent establishment of the Paris Commune (see also Carpentier 2011, 28-9). As such, it is not entirely unsurprising to observe that liquid democracy, which is a form of delegative democracy, is being foregrounded today as an alternative way of decision-making by current progressive protest movements such as the Indignados in Spain, the Occupy Movement or Momentum, the left-wing campaigning organisation loyal to Jeremy Corbyn in the UK.
↑ Hainisch, R.; Paulin, A. (May 2016). "Civicracy: Establishing a Competent and Responsible Council of Representatives Based on Liquid Democracy". 2016 Conference for E-Democracy and Open Government (CeDEM): 10–16. doi:10.1109/CeDEM.2016.27. ISBN 978-1-5090-1042-4. https://ieeexplore.ieee.org/document/7781904 https://doi.org/10.1109%2FCeDEM.2016.27
↑ Franzmann, Simon (2015). "The Failed Struggle for Office Instead of Votes", Germany After the 2013 Elections: Breaking the Mould of Post-Unification Politics?. Ashgate, 166–167. ISBN 978-1-4724-4439-4. https://books.google.com/books?id=_mLBCAAAQBAJ&pg=PA166
↑ Piratenpartei Berlin. "Piratenpartei revolutioniert parteiinternen Diskurs: Interaktive Demokratie mit Liquid Feedback". Retrieved 22 October 2013. http://berlin.piratenpartei.de/2010/01/03/pressemitteilung-piratenpartei-revolutioniert-parteiinternen-diskurs-interaktive-demokratie-mit-liquid-feedback/
↑ "Democracia en Red". democraciaenred.org (in Spanish). Retrieved 14 April 2018. http://democraciaenred.org/
↑ https://en.wikipedia.org/wiki/Demoex
↑ Steve, Hardt; R., Lopes, Lia C. (2015). "Google Votes: A Liquid Democracy Experiment on a Corporate Social Network". Technical Disclosure Commons. http://www.tdcommons.org/dpubs_series/79/

[1] Paul Tammert (2017). Poliitilised valikud türannia ja heaoluriigi vahel. Tallinn: Aimwell. Lk 105-108.

[2] Bryan Ford (16 November 2014), Delegative Democracy Revisited, retrieved 11 August 2016. https://bford.github.io/2014/11/16/deleg.html

[3] Representative democracy versus delegate democracy, Bop secrets, retrieved 12 April 2009. http://www.bopsecrets.org/PS/joyrev1.htm#Representative%20democracy%20versus%20delegate%20democracy

[4] Bart Cammaerts. "Revalidating Participation: Power and Pre-Figurative Politics Within Contemporary Left-wing Movements" (PDF). Respublika!. NeMe. The idea of delegative democracy was discussed by Marx and Engels (1971) when they wrote about the 1871 Paris uprising and the subsequent establishment of the Paris Commune (see also Carpentier 2011, 28-9). As such, it is not entirely unsurprising to observe that liquid democracy, which is a form of delegative democracy, is being foregrounded today as an alternative way of decision-making by current progressive protest movements such as the Indignados in Spain, the Occupy Movement or Momentum, the left-wing campaigning organisation loyal to Jeremy Corbyn in the UK.

[5] Hainisch, R.; Paulin, A. (May 2016). "Civicracy: Establishing a Competent and Responsible Council of Representatives Based on Liquid Democracy". 2016 Conference for E-Democracy and Open Government (CeDEM): 10–16. doi:10.1109/CeDEM.2016.27. ISBN 978-1-5090-1042-4. https://ieeexplore.ieee.org/document/7781904 https://doi.org/10.1109%2FCeDEM.2016.27

[6] Franzmann, Simon (2015). "The Failed Struggle for Office Instead of Votes", Germany After the 2013 Elections: Breaking the Mould of Post-Unification Politics?. Ashgate, 166–167. ISBN 978-1-4724-4439-4. https://books.google.com/books?id=_mLBCAAAQBAJ&pg=PA166

[7] Piratenpartei Berlin. "Piratenpartei revolutioniert parteiinternen Diskurs: Interaktive Demokratie mit Liquid Feedback". Retrieved 22 October 2013. http://berlin.piratenpartei.de/2010/01/03/pressemitteilung-piratenpartei-revolutioniert-parteiinternen-diskurs-interaktive-demokratie-mit-liquid-feedback/

[8] "Democracia en Red". democraciaenred.org (in Spanish). Retrieved 14 April 2018. http://democraciaenred.org/

[9] ttps://en.wikipedia.org/wiki/Demoex

[10] Steve, Hardt; R., Lopes, Lia C. (2015). "Google Votes: A Liquid Democracy Experiment on a Corporate Social Network". Technical Disclosure Commons. http://www.tdcommons.org/dpubs_series/79/

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]