Valgdemokraatia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Volitushääletuse põhimõtteid näitlikustav skeem. Kontuurjoonest vasakul olevad inimesed volitavad teisi osalejaid ning tekivad volitusahelad. Kontuurjoonest paremal on osalejad, kes ise või volituste alusel otsustavad konkreetsel hääletusel. Suure volituste arvuga osalejad on sarnases rollis parlamendiliikmete vm esinduskogude esindajatega.

Valgdemokraatia (inglise keeles liquid democracy 'likviidne', 'voolav' või 'valguv demokraatia') on volitusdemokraatia vorm, milles iga hääleõigusega osaleja võib volitada enda eest hääletama mõne teise osaleja, neid volitusi jooksvalt muuta või neist loobuda ja kasutada oma hääleõigust ise. Sellises demokraatliku hääletuse mudelis on ühendatud esindusdemokraatia ja otsedemokraatia omadused, sest enim volitusi pälvinud osalejad on esindajate rollis, kuid jooksva volituste muutmise ning ise otsustamise võimalus tagab vahetu otsedemkraatliku sekkumise otsuste hääletamise protsessi.

Tüüpiliselt on valgdemokraatlikes süsteemides lubatud volituste ülekandmine, mille tulemuseks on volitusahelad, mille tippudes on enim toetust saanud osalejad. Ka nähakse enamasti ette temaatiliselt või valdkondlikult granulaarset volitamist, kus volitatakse nt hariduse, rahanduse vm teemadega tegelema eri isikud nende oodatava pädevuse järgi. Valgdemokraatias osalejale annab see võimaluse oma tahet võimalikult täpselt määrata ning seda jooksvalt korrigeerida.

Selle tõttu peavad selle demokraatiamudeli eestkõnelejad seda infoühiskonnale sobivaks asenduseks esindusdemokraatiale, mis säilitab parlamentaarse demokraatia funktsioonid, kuid täiendab seda infoühiskonna poolt võimaldatud dünaamilise hääletamise ja otsustamise protsessiga.[1][2][3][4]

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Valgdemokraatlikus mudelis "valguvad" volitused vastavalt hääleõigusega osalejate tahtele eri osalejate taha. Selle dünaamika tõttu peetakse seda demokraatliku otsustamise mudelit voolavaks ja hääli valguvaks ning mudelit ennast on hakatud eesti keeles nimetama valgdemokraatiaks.[2][4]

Eripärad[muuda | muuda lähteteksti]

Valgdemokraatia rakendamine on saanud võimalikuks tänu internetil põhineva aruteluruumi tekkele ning isikute digitaalsele identifitseerimise võimalustele. Valgdemokraatlikus demokraatiamudelis võib iga hääletaja ise otsustada, kas ta tahab ja suudab osaleda valikute tegemise protsessis. Kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teadmisi või aega teiste poolt tõstatatud probleemi süvenemiseks, siis võib ta delegeerida oma otsustusõiguse mõnele teisele hääletajale, kes on tema arvates antud asjas kompetentsem.[5] Teistelt täiendavad hääled saanud isik võib kasutada neid otsustuse langetamise käigus ise omas kogukonnas või edastada need isikule, kes on valitud KOV volikokku või Riigikokku. Otsuse langetamiseks läbi viidaval hääletamisprotsessil arvestatakse iga isiku enda ja temale delegeeritud hääled kokku, mistõttu iga otsustusprotsessis osaleja mandaadi suurus ehk mõju lõppotsusele sõltub tema valduses olevate häälte kogusummast. Hääle delegeerimise õigus parandab demokraatliku otsustusprotsessi aluseks oleva targa parve fenomeni ärakasutamist.[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesena katsetas valgdemokraatia põhimõtet oma volikogus Viini Tehnoloogiaülikool projektis, mis sai tuntuks Civicracy nime all[7]. Selle projekti käigus moodustati volikogu, mille liikmed said otsuste langetamiseks jooksvalt volitusi oma valijatelt. Poliitikas rakendas valgdemokraatia meetodit esimesena omas organisatsioonis otsuste langetamiseks ilmselt Saksa Piraadipartei[8][9]. Valgdemokraatia põhimõtte rakendamist internetis katsetas Google oma Google Votes projektis[10]. Argentiinas koostas poliitiline algatus Democracia en Red vabavaralise arvutiprogrammi Democracy OS, mis pakub selle kasutajatele võimalust teha ettepanekuid, arutleda antud teemadel ning läbi viia hääletusi[11]. Rootsis Stockholmi Vallentuna linnaosas KOV valimistel osalenud Demoexi liikmed võtsid oma organisatsioonis kasutusele tarkvara NetConference Plus, mille välja töötanud ettevõte Vivarto on tänaseks lõpetanud tegevuse. See on ilmselt esimeseks näiteks valgdemokraatia rakendamisest poliitiliste otsuste langetamise protsessis.

Valgdemokraatia Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Valgdemokraatiat katsetas esimesena Eesti Piraadipartei oma sisemiste otsuste tegemiseks, kuid ei jätkanud selle kasutamist osalejate vähesuse tõttu[12][13][14][15][16]. Ideed rakendada valgdemokraatiat pakuti välja Rahvakogu ettepanekute raames, kus see pälvis suure toetuse, kuid protsessi korraldajad kõrvaldasid sellised ettepanekud lõpparutelust[17][18]. Valgdemokraatlikku otsustusprotsessi toetab Citizen OS poolt loodud onlain-otsustussüsteem, mis sai aluseks Eesti Koostöö Kogu poolt jooksutatavale rahvaalgatuse veebile, kuigi valgdemokraatia funktsioone viimases ei kasutata.[19][20]

Citizen OS tegevjuht Margo Loor on pakkunud sarnaselt Rahvakogu populaarsele ettepanekule välja Riigikogu asendamise valgdemokraatiaga.[3] Digiõiguste aktivist Märt Põder on rõhutanud, et selliste digidemokraatia eksperimentide eelduseks on, et e-hääletuse süsteem viiakse tasemele, et selle korrektsuse saavad tagada valimistel osalejad ja vaatlejad jooksvalt ning selleks pole vaja valimiskomisjoni usaldamist ega nende jooksvat järelevalvet.[21] Sama seisukohta on väljendanud ka Eesti Piraadipartei oma 2016. aasta manifestis.[18]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Raul Rikk, Agu Kivimägi. "Esindusdemokraatia asemele uus valimis- ja õigusloomesüsteem". Sirp, 03. mai 2013.
  2. 2,0 2,1 Märt Põder. "Esindus- ja otsedemokraatia ühitamisest". 18. jaanuar 2013.
  3. 3,0 3,1 Margo Loor. "Eesti ilma riigikoguta – kas esindusdemokraatia aeg on läbi?". Rahvusringhääling, 11. november 2019.
  4. 4,0 4,1 Anto Veldre. "Infoühiskonnast hereetiliselt V". Sirp, 17. jaanuar 2013.
  5. Anson Kahng, Simon Mackenzie, Ariel D. Procaccia. "Liquid Democracy: An Algorithmic Perspective". AAAI Publications, Thirty-Second AAAI Conference on Artificial Intelligence, 25. aprill 2018.
  6. Mikko Särelä. "Mitä edustuksellisen demokratian digitalisaatio tarkoittaa?". 17. november 2016.
  7. Reinhard Hainisch, Alois Paulin. "Civicracy: Establishing a Competent and Responsible Council of Representatives Based on Liquid Democracy". 2016 Conference for E-Democracy and Open Government (CeDEM), 15. detsember 2016.
  8. Harry Hensler. "Piratenpartei revolutioniert parteiinternen Diskurs: Interaktive Demokratie mit Liquid Feedback". Piratenpartei Berlin, 3. jaanuar 2010.
  9. Simon T Franzmann The Failed Struggle for Office Instead of Votes. Gabriele D'Ottavio, Thomas Saalfeld (Toim). (2015). Germany After the 2013 Elections: Breaking the Mould of Post-Unification Politics?. Dorchester: Ashgate Publishing. Lk 166–167. 
  10. Steve Hardt, Lia C. R. Lopes. "Google Votes: A Liquid Democracy Experiment on a Corporate Social Network". Defensive Publications Series, 5. juuni 2015.
  11. "Democracia en Red".
  12. Märt Põder. "Tehnoloogiaportaal valis Piraadipartei aasta uuendusmeelseimate demokraatide hulka. Millega Piraadipartei tegeleb?". Raadio Kuku, 05. november 2012.
  13. "Piraadipartei pälvis tähelepanu e-demokraatia uuendajana". Delfi, 10. november 2012.
  14. Jaanus Raim. "Arutelu PP põhikirjatäienduste osas (valgdemokraatia, Demarchy)". PP Foorum, mai 2013.
  15. Henri Kõiv. "Piraadilaev ekslemas poliitkaride vahel". Müürileht, 13. september 2013.
  16. Ülle Madise. "Piraadiparteidest, otsedemokraatiast ja ühiskonna muutumisest". Raadio Kuku, 11. august 2013.
  17. "Riik üldiselt: esindusdemokraatia ja riigikogu". Rahvakogu, 2013.
  18. 18,0 18,1 Andres Laiapea. "Rahvaalgatuse seadustamisest". 23. mail 2016.
  19. Paul Emmet. ""The unexamined life is not worth living": On Socrates and Citizen OS". Medium, 18. juuli 2019.
  20. Maarja-Leena Saar. "E-demokraatia – mis see on?". Eesti Koostöö Kogu, 11. juuli 2017.
  21. Märt Põder. "Siin töötab maailma uuendusmeelseim parlament?". 🐕 Üks Tartu krants, 12. märts 2019.