Enamusdemokraatia

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Enamusdemokraatia on turumajanduslikul konkurentsil põhinev poliitiline filosoofia, mille järgi enamusel (vähemalt 51%) peaks olema õigus teostada oma tahet vähemuse üle ning rakendada selleks võimu ühiskondlike suhete ja avaliku ruumi korraldamisel. Enamusdemokraatial põhinev valimismudel võib põhjustab olukorra, milles „väike enamus valitseb suurt vähemust“ ning põhjustab riigi elanikkonna lõhestumise kaheks peaaegu võrdseks grupiks. Samas ei välista demokraatlik ühiskonnakorraldus jõuvahekordade muutumist tulevikus ja teistsuguse enamuse teket.[1]

Enamusdemokraatia on domineeriv otsustusviis enamikus demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides. Erisused tekivad sellest, kas enamust arvestatakse ainult hääle andnud isikute või kõigi otsustusprotsessis osalenute arvust lähtudes. Otsustusprotsessi saab halvata, kui selles osalejatest suur osa jätab hääle andmata ja enamust ei teki.  

Kontseptuaalne alus[muuda | muuda lähteteksti]

Enamusdemokraatia pooldajad väidavad, et selline võimu teostamise viis on olemuselt demokraatlik, sest vaid nii saab piirata väikeste gruppide (aristokraadid, preestrid, kohtunikud, sõjapealikud) manipulatsioone terve ühiskonnaga. Ainus piirang, mida valitseval enamusel pole õigust takistada, on teistsuguse enamuse tekkimist. Praktikas tähendab see, et ka vähemuses olijatel on õigus avalikult avaldada oma seisukohti ja tutvustada arusaamu ning seeläbi saada juurde poolehoidjaid. Niiviisi tagatakse, et kui valitsev enamus on kehtestanud õigusliku sätte, mis hakkab takistama riigi arengut, siis saab uus enamus seda muuta ja seeläbi tekitatud probleemi lahendada.

Enamusdemokraatia kriitikud on toonud välja probleemina, et kui konstitutsiooniga sätestatud põhiõigusi saab muuta lihthääleenamusega, siis muutub riigikord ebastabiilseks ja see omakorda kahjustab majandusarengut.[2] Samuti on esitatud väide, et kui valikuvõimalusi on rohkem kui kaks, siis esindab see paljusust, mitte enamuse tahet.[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jose Maria Maravell, Adam Przeworski (2003). Democracy and the Rule of Law. Cambridge: Cambridge University Press. Lk 223. 
  2. Salvador, Barbera; Jackson, Matthew O. (2004). "Choosing How to Choose: Self-Stable Majority Rules and Constitutions". Quarterly Journal of Economics. 119 (3): 1011–48. CiteSeerX 10.1.1.490.6553. doi:10.1162/0033553041502207.
  3. William Riker (1988). Liberalism Against Populism. Illinois: Waveland Press.