De la grammatologie

"De la grammatologie" on Jacques Derrida filosoofiline teos. See ilmus 1967.

Kokkuvõte

Eessõna

Esimene osa "Kiri enne kirjatähte" visandab teoreetilise maatriksi, osutab ajaloolistele reeperitele ja toob sisse mõned kriitilised mõisted. Need pannakse proovile teises osas "Loodus, kultuur, kiri". Võetakse ette Jean-Jacques Rousseau teksti "Essai sur l'origine des langues" lugemine, vältides ideedeajaloo, kirjandusloo ja eelkõige võib-olla filosoofia ajaloo klassikalisi mõisteid, kuid püütakse klassikalistest normidest kinni pidada. Tõlgendus sõltub esimese osa riskantsetest väidetest.

Tegu on Rousseau ajastu visandliku lugemisega. Ajastu on siin pigem strukturaalne kujund kui ajalooline tervik. Küsimuse all on teksti ajalooline staatus, selle oma aeg ja ruum. Ajastu ise on konstitueeritud tekstina. Ta säilitab eeskuju loetavuse ja tõhususe, paiskab segi rea aja või aja joone.

Esimene osa arendab edasi ajakirjas Critique (detsember 1965 – jaanuar 1966) ilmunud esseed, mida ajendas kolm publikatsiooni:

• M. V.-David. Le débat sur les écritures et l'hiéroglyphe aux XVII' et XVIII' siècles (1965) (DE)
• A. Leroi-Gourhan. Le geste et la parole (1965) (GP) *L'écriture et la psychologie des peuples (Actes d'un colloque) (1963) (EP).

Esimene osa: Kiri enne kirjatähte

Moto

1. "See, kes lööb särama kirjateaduses, lööb särama nagu päike." Üks kirjutaja (EP, lk 87). "Oo Samas [päikesejumal], sa uurid oma valgusest kõiki maailma maid, nagu see oleks kiilkiri" (samas).
2. "Need kolm kirjutamisviisi vastavad üsna täpselt kolmele eri seisundile, milles olevaks saab rahvuseks kogunenud inimesi pidada. Asjade maalimine kuulub metsikute rahvaste juurde, sõnade ja lausete märgid barbaarsete rahvaste juurde ning tähestik tsiviliseeritud rahvaste juurde." J.-J. Rousseau, Essai sur l'origine des langues.
3. "Tähtkiri on iseeneses ja iseenda jaoks kõige intelligentsem." Hegel, Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia.

See moto ei osuta ainult kirja mõistega seotud etnotsentrismile ega ainult logotsentrismile, tähtkirja metafüüsikale, mis oli kõige algsem ja võimsam etnotsentrism, mis sunnib end praegu peale kogu planeedile:

1. kirja mõistele maailmas, kus kirja fonetiseerumine peab varjama tema tegelikku ajalugu
2. metafüüsika ajaloole, mis on alati (isegi presokraatikute ja Martin Heideggeri puhul) pidanud logost tõe algallikaks: tõe, ajalugu on alati olnud kirja alandamine ja tõrjumine väljapoole "täielikku" kõnet
3. teaduse ja teaduslikkuse (seda on alati määratletud loogikana) mõistele, mis on alati olnud filosoofiline, olgugi et teaduse praktika on logose imperialismile alati vastu seisnud, näiteks apelleerides mittefoneetilise kirjale. (E. Ortigues (Le discours et le symbole) ütleb, et matemaatilised tähistused ei moodusta tegelikult keelt, vaid on kiri. Kõnelema hakkavad valemid ainult keele vahendusel, ja selleks ei piisa kirja foneetilisest, vaid on tarvis sõnastada aksioomid, mis võimaldavad märkide väärtuse kindlaks teha. Matemaatilised sümbolid on sekundaarne leiutis, mis eeldab kõne kasutamist ja eksplitsiitseid konventsioone. Siiski on seal oma formaalsed seadused, süntaksistruktuurid, mis ei sõltu sellest, kuidas kirja loetakse. Vaata ka G-G. Granger, Pensée formelle et sciences de l'homme, suulise keele ja kirja suhete ümberpööramise kohta.) Tundub aga, et meie ajal, mil kirja fonetiseerumine, mis on üldse võimalikuks teinud filosoofiat kui teaduse, on kogu maailmas võidule pääsemas, ei saa teadus enam oma saavutustega rahulduda. Miski toob selle ebaadekvaatsuse praegu ilmsiks, kuigi seda uut olukorda ei saa väljendada muutuse, eksplitseerimise, akumuleerimise, revolutsiooni ja traditsiooni mõiste abil, sest need kuuluvad väärtustikku, mis praegu on nihkumas, kirjeldavad ajaloolise liikumise stiile, millel, nagu ajaloo mõistel endalgi, on mõte ainult logotsentrismi ajastu raames.

Vihjates kirjateadusele, mida ohjeldab metafoor, metafüüsika ja teoloogia, ei kuuluta moto mitte ainult seda, et kirjateadus ehk grammatoloogia annab märke vabanemisest tänu otsustavatele jõupingutustele. Peamine on see, et kui ta ületakski kõik tehnilised ja epistemoloogilised takistused, teoloogia ja metafüüsika ahelad, on oht, et sellist teadust kunagi ei teki, sest ei õnnestu määratleda selle projekti ja tema objekti ühtsust, kirjeldada selle meetodit ja piiritleda selle ainet. Asi on selles, et teaduse ja kirja ühtsust määratleb üks metafüüsikaajalooline ajastu, mille peatumist (mitte lõppu) me ette näeme. Teaduse ja kirja (järelikult ka kirjateaduse) ideel on meie jaoks mõtet ainult maailmas, millele on juba omistatud teatud märgimõiste ja teatud kõne ja kirja vahelise suhte mõiste. See on spetsiifiline suhe, olgugi et see on olnud paratamatu ning on avanud välja, mida ta on aastatuhandeid reeglistanud, eriti õhtumaal, et tänapäeval viia nihkeni ja kuulutada oma piire.

Võib-olla kirja kannatlik ja range uurimine ei lase kirjateadusel pooleli jääda ega kiiruga hävitada, vaid laseb sel areneda nii kaugele kui võimalik. Tulevikku saab näha ainult absoluutse ohu kujul, koletislikuna, sest ta jätab kujunenud normaalsuse täiesti maha. Sellel tulevasel maailmal, mis kõigutab märgi, kõne ja kirja väärtust, ei ole veel motot.

peatükk I: raamatu lõpp ja kirja algus

Keele probleem pole olnud üks probleem teiste seas. Ent kunagi varem pole seda nii erineva kavatsuse, meetodi ja ideoloogiaga uuritud. Sõna "keel" on devalveerunud, märgi "keel" inflatsioon on märgi enese inflatsioon, absoluutne inflatsioon, inflatsioon ise. See näitab, kuidas üks metafüüsikaajalooline ajastu peab kogu oma problemaatilise horisondi lõpuks määratlema keelena.

Programm

Aeglaselt, vaevumärgatava paratamatusega, hakkab kõik see, mis on kahekümne sajandi jooksul keele nime alla kogunenud, laskma end pagendada või vähemalt kokku võtta kirja nime alla, otsekui kirja mõiste hakkaks vaevunähtava paratamatusega tulema keele ekstensioonist välja, tähistamata enam erilist vormi, mis on tuletatud keelest (suhtlusest, jutustusest, väljendamisest, tähistamisest, mõtte või mõtlemise moodustamisest), väliskihti, tähtsama tähistaja viirastuslikku dubleerijat, tähistaja tähistajat. Kiri sisaldas ja mõistis keelt. Sõna "kiri" tähistab küll veel tähistaja tähistajat, kuid ei määratle enam juhuslikku dubleerimist ja vääritut sekundaarsust. "Tähistaja tähistaja" tähistatav on alati juba tähistaja. Sekundaarsus, mida arvati saavat reserveerida kirjale, puudutab igasugust tähistatavat üldse, mängu sisenemisest saadik.