Daubariai
| Daubariai | |||
|---|---|---|---|
|
| |||
| |||
| Pindala | 5,013[1] km² | ||
| Elanikke | 170 (2021)[2] | ||
|
| |||
| Koordinaadid | 56° 17′ N, 22° 16′ E | ||
  | |||
Daubariai (žemaidi Daubarē) on küla Leedus Mažeikiai rajoonis Tirkšliai vallas.
Daubariai asub Venta jõe kaldal ja Viešetė jõe ääres. Viešetė jõel asub Daubariai paisjärv. Osaliselt ulatuvad külla Natura 2000 alad Venta jõe org ja Venta keskjooks.[3]
Daubariai nimi tuleneb isikunimest Daubaris.
Külas on neli kalmistut ja kaks linnamäge.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Küla on esmakordselt mainitud aastal 1599 ja taas aastal 1661.[4] Arheoloogiliste uuringute kohaselt võib siiski arvata, et see on järjepidevalt asustatud esimesest aastatuhandest saadik.[5] Tegemist on ilmselt aastal 1253 mainitud Viešetė (Vesete) asulaga.[6] Seal on mainitud asuvat Lisaičiai mõisa[7] ja Jazdauskase mõisa,[8] mille näol on ilmselt tegemist Daubariai mõisa Jazdauskase karjamõisaga, kus asus telliselööv. Sealsed töölised korraldasid aastal 1932 üldstreigi,[9] ka toimus seal streik aastal 1933.[10] Aastal 1926 sündis külas Leedu õigusteadlane Pranciškus Stanislavas Vitkevičius.
Kaitstavad mälestised[muuda | muuda lähteteksti]
Muinsuskaitse all on Daubariai vana kalmistu, mis pole enam kasutusel.[11] Kohalike elanike juttude kohaselt maeti sinna varem koolera ohvreid; ka mattis Saksa sõjavägi sinna oma langenuid.
Kaitse all on ka Daubariai muinaskalmed. Esimesel neist asub kunstiväärtuslik hauakivi daatumiga 1904. Tegemist on sinna hiljem toodud hauatähisega. Seal on kaheksa kalmet.[12] Teine kalmete grupp oli kasutusel XI sajandist XIII sajandini. Sellele kalmeterühmale on omased põletusmatused.[13]
Veel on kaitse all Gojaise mets ehk Püha mets.[14] Metsa pindala on 12 hektarit. Kuni esimese maailmasõjani kasvasid seal valdavalt tammed, tänapäeval põhiliselt vahtrad ja saared. Rahvasuu räägib, et selle läheduses, Milžinkapiai nime kandvate tumuluste juures asunud vanasti loss, mets olnud aga võõrastele keelatud paik, kus asunud altaril põlenud jumalate auks tuli. Kui sakslased esimese maailmasõja ajal metsa kaevikuid kaevasid, leidsid nad kivist aluse, millel oli paks tuha ja süte kord, kuid see asus teises paigas, kui rahvajuttudes. Gojaise metsast leiti ka eri aegadel savipotte, münte, inimluid. Metsa omanikud ei lubanud teise maailmasõjani metsa rahval mitte millekski kasutada, sest see oli püha. Üks püha paik oli Viešetė jõe kaldal asuv küngas, millel seisis varem kabel. Künkast voolas välja allikas. Ümbruskonna rahvas käis seal seisnud neitsi Maarja kujule lilli viimas ja seda riietamas. Aastal 1939 kukkus kabeli juures ühe väga vana puu otsast maha teine ja iidne Maarjat kujutav kujuke. Kabel olevat püstitatud ime auks - Jaanuariülestõusu ajal olevat üks lapsuke sealsest allikast vigastatud ülestõusnutele vett viinud ja kõik nad said vaatamata rasketele haavadele terveks. Mais kutsuti lokulaudadega ümbruskonna rahvast kabeli juurde palvetama. Ruzgai mõisa omanik lasi Mažeikiai rahvast ikka selle kabeli juures laulatada; hiljem ostis ta Gojaise metsa omale ja asus ise Daubariasse elama. Metsas asunud tumuluste õõnsustesse maeti põletusmatustel surnute säilmeid. Neid uurinud V. Daugudise arvates maeti sinna veel XVIII sajandi algusaastatelgi. Ühe suure tamme juures käis rahvas mai- ja jaanituld tegemas.[15]
Daubariaisse jääb Viešetė jõe kaldal asuv linnamägi koos selle juures asuva asulakohaga. See on aastal 1253 mainitud kuralaste Vesete linnus.[16] Sealses asulakohas on ligi pooleteist meetri paksune kultuurikiht.[17] Linnuse hoov on ovaalne, mõõtudega 51x26 m. Nõlvad on kaheksa meetri kõrgused. Linnusehoovil on meetri paksune kultuurikiht.[18]
Viešetė jõe teisel kaldal asub Daubariai II linnamägi koos selle juures asuva asulakohaga. See on teise linnusega samaaegne ja ka see on aastal 1253 mainitud kuralaste Vesete linnus.[19] Sealses asulakohas on kultuurikiht õhem, selle paksus uuritud alal on 0,65–0,8 m.[20] Linnuse hoov on ovaalne, mõõtudega 8x3 m. Nõlvad on kaheksa meetri kõrgused. See linnamägi on kruusa võtmisega veidi rikutud. Linnusehoovil on 0,2 meetri paksune kultuurikiht.[21] Linnamägede juurest läks Gojaise metsa sillutaud tee.[22]
Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Dėl Mažeikių rajono savivaldybės gyvenamųjų vietovių nustatymo, pavadinimų suteikimo, gyvenamųjų vietovių panaikinimo, teritorijų ribų nustatymo ir pakeitimo
- ↑ Gyventojai gyvenamosiose vietovėse: Lietuvos Respublikos 2021 metų gyventojų surašymo rezultatai. Vilnius: Statistikos departamentas, 2022.
- ↑ https://www.geoportal.lt/map/
- ↑ Feodalinių žemės valdų Lietuvoje inventorių aprašymas., 1963. – Lk. 125 – 126.
- ↑ Daugudis V. Daubarių (Mažeikių raj.) piliakalnio ir gyvenvietės tyrinėjimnai 1975 metais. – Archeologiniai tyrinėjimai Lietuvoje 1974 ir 1975 m., 1977
- ↑ Tarybų Lietuvos enciklopedija, 1985. Kd. I. – Lk. 392.
- ↑ Šverebas P. Darbai Daubarių archeologiniame komplekse // Santarvė.
- ↑ Vytautas Malūkas. Piliakalniais garsus Daubarių kaimas išnykti dar nesiruošia: žmonės čia turi kuo užsiimti // Santarvė. – 2009. Nr. 113. – Lk. 6–7.
- ↑ Žemaitis. – 1932. – Nr. 29.
- ↑ Priekalas. – 1933. – Nr. 9. – P. 520.
- ↑ Daubarių kaimo senosios kapinės
- ↑ Daubarių kapinynas
- ↑ Daubarių kapinynas II
- ↑ Miškas vad. Gojais, kitaip Šventuoju mišku
- ↑ Vaitkevičius V. Senosios Lietuvos šventvietės. Žemaitija, Vilnius 1998, 158-160 lk.
- ↑ Daubarių piliakalnis su gyvenviete
- ↑ Daubarių piliakalnio su gyvenviete gyvenvietė
- ↑ Daubarių piliakalnio su gyvenviete piliakalnis
- ↑ Daubarių piliakalnis II su gyvenviete
- ↑ Daubarių piliakalnio II su gyvenviete gyvenvietė
- ↑ Daubarių piliakalnio II su gyvenviete piliakalnis
- ↑ Vaitkevičius V. Senosios Lietuvos šventvietės. Žemaitija, Vilnius 1998, 161 lk.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Daubariai |