Dante Gabriel Rossetti

Dante Gabriel Rossetti
Sündinud	12. mai 1828 London, Inglismaa
Surnud	9. aprill 1882 Birchington-on-Sea, Kent, Inglismaa
Haridus	King's College School, Kuninglik Kunstide Akadeemia
Tegevusala	luuletaja, illustraator, maalikunstnik
Tuntud teoseid	"Ecce Ancilla Domini", "Beata Beatrix"

Dante Gabriel Rossetti (kodanikunimega Gabriel Charles Dante Rossetti; 12. mai 1828 London – 9. aprill 1882 Birchington-on-Sea) oli inglise kunstnik ja luuletaja.

Ta aitas asutada prerafaeliitide vennaskonna – inglise romantikutest maalijate ja luuletajate rühmituse, mis idealiseeris Itaalia vararenessanssi ja unistavat ilukultust ning eitas kaasaegset akademismi.

Noorus ja looming

Itaalia immigrandist õpetlase Gabriele Pasquale Giuseppe Rossetti ja tema naise Frances Mary Lavinia Polidori poeg Gabriel Charles Rossetti sündis Londonis 1828. aastal. Pere ja sõbrad kutsusid teda Gabrieliks, aga oma väljaannetes nimetas Gabriel Rossetti end Dante Alighieri auks Danteks. Tema vennast William Michael Rossettist sai hiljem kriitik, õest Christina Rossettist luuletaja ning õest Maria Francesca Rossettist kirjanik ja nunn.

Pärast põhihariduse omandamist King's College Schoolis (1836–1841) polnud Rossetti kindel, kas hakata luuletajaks või kunstnikuks. 14-aastaselt astus ta Bloomsbury Henry Sassi nimelisse vanamoodsasse joonistuskooli. 1845. aastal sai temast Kuningliku Kunstide Akadeemia antiigikooli õppur.

Õpingute ajal luges Rossetti palju tuntud romantilisi ja poeetilisi teoseid, mille autorid olid Shakespeare, Goethe, Lord Byron, Sir Walter Scott, ning gooti romaane (nt "Gothic tales of horror"). 1847. aastal avastas ta 18. sajandi inglise maalikunstniku ja poeedi William Blake'i loomingu. Blake'i irooniline suhtumine maalikunstnik Joshua Reynoldsi kunsti ärgitas Rossettit samuti pilkama viktoriaanlike maalide lihtlabasust.

20. eluaastaks oli Rossetti tõlkinud rohkesti Itaalia poeetide loomingut ning kirjutanud ka ise värsse. Ta külastas sageli kunstnike stuudioid ning oli lühikest aega maalikunstnik Ford Madox Browni õpilane. Browni imetlus Saksa prerafaeliitide (sks austere Nazarenes) vastu, kes püüdsid taastada renessansieelse Saksa kunsti stiilipuhtust, mõjutas Rossettit õpingute ajal tugevalt.

Tänu Rossetti pingutustele loodi 1848. aastal Inglismaa prerafaeliitide vennaskond, mille enamik oli Kuningliku Kunstiakadeemia liikmed (v.a William Michael Rossetti). Nad püüdlesid loodusliku tõe poole, mida võis saavutada vaid looduse detailipeene maalimisega. Stiili esindajad olid William Holman Hunt ja John Everett Millais. Rossetti laiendas vennaskonna eesmärke: liitis kokku luule, maalimise ja sotsiaalse idealismi ning tõlgendas prerafaeliitide nime kui romantilise keskaegse mineviku sünonüümi.

Rossetti perekond

Rossetti esimesed kaks õlimaali – 1849. aasta "Maarja tüdrukupõlv" ("The girlhood of Mary") ja 1850. aasta "Maarja kuulutus" ("Ecce ancilla Domini") – olid oma stiililt lihtsad, kuid viimistletud sümbolismi vaimus. Sarnast atmosfääri võis tajuda ka tema rikkaliku sõnamaali ja tundejõudu edasiandvas luuletuses "Õnnistatud neiu" ("The blessed Damozel"), mis avaldati 1850. aastal prerafaeliitide ajakirja The Germ esimeses numbris. Kui "Ecce ancilla Dominit" 1850. aastal esitleti, kritiseeriti seda palju ja Rossettit puudutas see sügavalt. Ta ei ilmunud enam avalikkuse ette ja hakkas õlivärvide asemel kasutama vesivärve. Rossetti eemaldus oma traditsioonilisest religioossest temaatikast ja hakkas maalima stseene Shakespeare'i, Robert Browningu ja Dante loomingu ainetel, mis võimaldas rohkem kunstilist vabadust. Tüüpiline näide tema selle perioodi teostest on "Kuidas nad endaga tutvusid" ("How they met themselves", 1851–1860). Pärast 1856. aastat juhindus Rossetti Thomas Malory proosateosest "Le morte d'Arthur" ja Alfred Tennysoni luulekogust "Idylls of the king", Rossetti leidis neist inspiratsiooni keskaegseis rõivais ja soomusrüüs legendaarse kangelase oreooliga kuningas Arthuri kujutamisel.

Fanny Cornforth

1850. aastad olid Rossetti jaoks sündmusrohked. Prerafaeliitide vennaskonna liikmeks ja esialgu modelliks võeti vastu Elizabeth Siddali, kellega Rossetti 1860. aastal abiellus. Kunstniku kiindumusest Elizabethi vastu annavad tunnistust mitmed naise portreed. 1854. aastal sai Rossetti endale mõjuka, kuid nõudliku patrooni, kunstikriitiku John Ruskini. Selleks hetkeks oli prerafaeliitide vennaskond jõudnud lähedale oma lõpule, kuna seda lõhestasid liikmete eri eesmärgid. 1856. aastal tutvus Rossetti Oxfordi Ülikooli üliõpilaste Edward Burne-Jonesi ja William Morrisega. Koos nende kahe noore järgijaga algatas Rossetti prerafaeliitide liikumise teise faasi ja realism asendus romantilise entusiasmiga. Selle perioodi maalidel kujutati kuningas Arthuri legende. Romantiline uus lähenemine mõjutas ka teisi kunstivaldkondi, näiteks püüti uuendada tarbekunsti disaini.

1857. aastal ilmus Edward Moxoni kirjastatud Rossetti illustratsioonidega Alfred Tennysoni luulekogu, mis kuulutas ette uut raamatukujunduse ajastut. Rossetti 1856. aastal maalitud Llandaffi katedraali altarimaal, triptühhon "Taaveti seeme" ("The seed of David") oli vaid eelmäng 1857. aasta ambitsioonikale plaanile katta Oxfordi Liidu (Oxford Union) väitluskambri sein kuningas Arthuri ajastut kujutava maalinguga. Kuigi Rossetti ja tema abiliste (Burne-Jones, Morris jt) töö ebaõnnestus tehniliste teadmiste ja kogemuste puudumise pärast, andis see neile kasuliku õppetunni, et taolise kunsti loomiseks läheb tarvis täiendavaid oskusi.

Hilisem elu ja looming

"Beata Beatrix" (modell Elizabeth Siddal, 1863)

Alates 1860. aastast said kohtuistungid Rossetti igapäevaelu lahutamatuks osaks. Kunstniku abielu Elizabeth Siddaliga, mida varjutasid naise pidevad haigushood, lõppes traagiliselt naise üledoosist tingitud surmaga 1862. aastal. Rossetti mattis korraga nii oma armsama kui koos temaga ka ühe oma luuleteose ainsa käsikirja. Oma armastust abikaasa vastu, mis sarnanes Dante müstilise ja idealiseeritud armastusega Beatrice'i vastu, kujutas ta 1863. aasta sümbolistlikul maalil "Beata Beatrix". Maal asub tänapäeval Tate Britainis.

Pärast naise surma toimus Rossetti elus ja loomingus muutus. Ta kolis oma Londoni Blackfriarsis asuvast jõeäärsest elamust Chelseasse. Kunstniku uute sõprade, kirjaniku Algernon Charles Swinburne’i ja ameeriklasest maalikunstniku James McNeill Whistleri mõjul muutus tema kunstile lähenemine esteetilisemaks ja sensuaalsemaks. Rossetti, kes sai uut inspiratsiooni kirjanduslikust ainesest, maalis ilmalikult kujutatud ja suurepäraselt riides kaunitare õlivärvidega viisil, mida ta polnud varem näidanud. Palju kujutas ta maalidel omaenda muusat ja armukest Fanny Cornforthi. Sel perioodil maalis ta teosed "Õnnistatud neiu" ("The blessed Damozel", 1871–1879), "Lehtla heinamaal" ("The bower meadow", 1872), "Proserpine" (1874) ja "La Pia de' Tolomei" (1881). Luksuslik koloriit maalidel rõhutab sensuaalsete naisfiguuride ilmalikku lõtvust ja nende nägu on kujutatud erilises prerafaeliitlikus stiilis. Maalid osutusid kollektsionääride seas väga populaarseks. See tegi Rossettist piisavalt rikka mehe, et ta sai palgata abilisi, kes tegid tema maalidest koopiaid. Ta kogus antiiki ning täitis oma aia haruldaste looma- ja linnukujudega.

"Proserpine" (1874)

Veidi aega varem, 1861. aastal, oli Rossetti nautinud tagasihoidlikku edu tänu oma tõlgitud kogumikule "Varajased Itaalia luuletajad". 1860. aastate lõpus pöördusid tema mõtted luule poole. Rossetti kirjutas luuletusi ja soovis Highgate’i surnuaiast kätte saada oma naise hauda maetud luuletuste käsikirju. Väljakaevamised toimusid 1869. aastal kunstikaupmehe Charles Augustus Howelli eestvedamisel. Ebausklik Rossetti oli protsessist nähtavalt häiritud. Välja kaevatud luuletused avaldati 1870. aastal ja võeti suhteliselt hästi vastu, kuni Thomas Maitland neid oma artiklis "The fleshly school of poetry" ründavalt arvustas. Rossetti vastas sellele mõõdukalt vastuartiklis "The stealthy school of criticism" ("Varjatud kriitika kool"), kuid artiklile järgnenud kriitikute metsik reaktsioon põhjustas Rossetti vaimse kokkuvarisemise 1872. aasta juunis. Vaatamata oma uue muusa Jane Morrisega koosolemisele Kelmscottis sama aasta septembris, veetis Rossetti "oma päevad kloori ja viski vines". Siiski taastus ta piisavalt, et maalida ja kirjutada, kuid tema elu Chelseas oli edaspidi eraklik. Kuni 1874. aastani veetis Rossetti rohkesti aega Oxfordi lähedal Kelmscotti mõisas, mis oli 1871. aastast alates tema ja William Morrise ühisomand. Kunstniku tolleaegseid armastavalt idealiseeritud portreid Jane Morrisest võib pidada tagasitulekuks kunstniku luulelise ja müstilise stiili juurde.

Mõni aeg enne oma surma, 1880. aastate alguses, oli Rossetti hõivatud maaliga "Dante unenägu" ("Dante’s dream", 1880) ja ta tegeles "Poeemide" (1881) parandatud väljaandega. Rossetti kirjutas teisegi kogu "Ballaadid ja sonetid" ("Ballads and sonnets", 1881), kuhu koondas sonetid, mis olid ilmunud kogus "Elu maja" ("The house of life") ja mida ta täiendas. "Ballaadides ja sonettides" kajastas Rossetti naise ja mehe traagiliselt intensiivset armastust. Samal ajal andis advokaat Theodore Watts-Dunton oma parima, et korda seada Rossetti rahaasjad. Rossetti haigestus ootamatult 1881. aastal pärast Loode-Inglismaal asuvas Keswickis käimist ja suri 1882. aasta kevadel. Ta on maetud Birchington-on-Seasse Inglismaal.

Luule

Jane Morrise portree (1872)

Dante Gabriel Rossetti luule- ja kunstilooming on võrdselt väärtuslikud. Vastandina tema maalidele, kuhu on kuhjatud rohkelt kostüümidetaile ja rohelust, on detailid Rossetti luules allutatud emotsiooni intensiivsusele. Näiteks on aeg tema poeemis "Minu õe uni" ("My sister’s sleep") peatatud pisikeste ja näiliselt triviaalsete puudutuste abil. "Metsa piimalill" ("The wood spurge") ja "Ma olen siin varem olnud" ("I have been here before") näitavad samasugust kunstniku mulje loomise meisterlikkust. Ajatus on oskuslikult taas kinni püütud tema sonetis "Giorgione Veneetsia pastoraal Louvre’is" ("A Venetian Pastoral by Giorgione in the Louvre"), mis on seni edukaim katse tema silmapaistvalt originaalsetest püüdlustest "tõlkida" värssidesse tuntud maale. Rossetti surnud naise mälestusest sündinud poeem "Hoovuse saladus" ("The stream’s secret") kutsub esile kurbust ja kahetsust, seda tänu tema võimsale "verbaalsele muusikale".

Rossetti oli sündinud sonetimeister. Tema parimaks peetav luulekogu "Elu maja" ("The house of life") sisaldab sonette, mis on oma intensiivsusega unikaalsed ja väljendavad veenvalt füüsilist ja vaimset armastust. Justkui vastuseks oma luule halvustajatele ütles ta: "Kirglikud ja õiglased kehalised naudingud on kui mittemiski, kui need pole õilistatud hingega samaaegselt."

Välislingid

• Galerii (Artrenewal)